Island-Island veel üks kord

Heitsin pilgu oma 8. oktoobri postitusele, mis Islandi muredele kaasa elas. Tagantjärele lugedes on tegu pisut ebaõnnestunud kirjutisega. Mujal jõudsin siiski avaldada oma meelest sisukama arvamuse, et Island mängib, nagu Külma sõja ajal korduvalt tegi, taaskord Vene kaardile.

Tänase seisuga ongi jutud Vene laenust Islandile hajunud ja appi on kapanud Rahvusvaheline Valuutafond. Kui tavapäraselt ei tohiks IMF anda hädalisele laenu enam kui kolm hädalise riigi kvooti, siis Islandi saak (kaks milljardit dollarit) on kogunisti kvooti üksteistkümmend. Võibolla peaks islandlased olema õnnelikud, et sattusid hätta nõnda vara — nüüd on juba ka Ukrainale eraldatud 16 miljardit dollarit ja IMFi rahakohvrid pole sugugi põhjatud. (Õigemini olevat nende põhjas, vähemalt “kiiret raha”, kõigest 200 miljardit dollarit.)

*

Kui ajaloost veelkord kahe sõnaga kõneleda, siis Vene kaarti lubas Islandil välja mängida strateegiline tähtsus Põhja-Atlandil. Hädises olukorras pani ähvardus, et Nõukogude abi Islandi oma leeri tirib Lääne korduvalt tegutsema.

Teise maailmasõja päevil rajasid ameeriklased liitlaste (esmalt brittide) okupeeritud Islandile lennujaama (Keflavíkurflugvöllur) ja kasutasid seda tähtsa vahepeatusena pommitajaid üle Atlandi saates. 130 000 elanikuga saarele paigutati sõja päevil rohkem kui poolesajatuhandeline väekontingent.

(Takkajärgi tuleb meelde Islandi nobelisti Halldór Kiljan Laxnessi “Aatomijaam”, mida sai kunagi loetud ajaloolisest taustast vähimatki teadmata. Jah, kunagi oli mahti ilukirjandustki lugeda.)

Kuigi esialgsed katsed sõja lõppedes end vahepeal Taanist täielikult iseseisvaks kuulutanud Islandilt baase kauemaks rentida jooksid liiva, naasesid ameeriklased 1951. aastal. Kuni 2006. aastani tegutses Keflavikis Külma sõja vältel oluliseks peetud sõjaväebaas. Island, NATO asutajaliige, ühelt poolt soovis kaitset Nõukogude Liidu eest, teiselt poolt polnud islandlased kunagi väga õnnelikud välisriigi baasi paiknemise üle Islandi territooriumil. Hoolimata isegi kaasnevaist rasvastest paladest. Tõrges Island seadis algusest peale karme tingimusi, muuhulgas ei tohtinud ameeriklased näiteks saarele tuua värvilisi sõdureid.

Eelmises Islandi-teemalises postituses osutatud 1952. aasta kalandustüli Suurbritanniaga oli alles esimene kriis, milles Keflaviki baas Islandile erikohtlemise tagas. Pikemalt kirjutada ei jaksa, kuid tursasõdadest (Cod Wars) ja Islandist Nõukogude-USA suhetes teab kindlasti rohkem rääkida näiteks Google.