island-island

8. oktoober 2008

Mäletan, et imestasin suvel Islandi 17-protsendiste intressimäärade üle. Kõrged intressid on Islandi pankadesse aastaid välisraha meelitanud ja pangad on laenuraha toel kiiresti kasvanud. Liiga kiiresti. Ühtäkki ületavad Islandi pankade kohustused riigi SKT kümnekordselt ja üleilmse rahakriisi küüsi sattunute häda pole riigil võimalik katta. Kaks panka on riik natsionaliseerinud (“Sajandi pangarööv”, hädaldavad pankurid). Aga pankrott ähvardab riiki ennast. Krooni langevat kurssi (kümne päevaga -30%) üritati siduda kaubanduspartnerite valuutadega, kuid see ei pidanud 24 tundigi ning kolmapäeval odavnes kroon dollari ja euro suhtes veel veerandi võrra.

“Vanad sõbrad” Islandile appi ei tule ja näiteks Britannia lubab Islandi hoopis kohtusse kaevata, sest mõnesaja tuhande briti säästud on Islandi pankades tuulde lendamas ja garanteerima oli need sunnitud Ühendkuningriik (Island garanteeris täielikult vaid kodumaised hoiused). Islandile on lubadusi andnud aga Vene riik, jutt käivat 4-miljardi-eurosest laenust (1/3 Islandi SKT-st). See uudis on mõnda sundinud küsima, kas Island langeb Venemaa mõjusfääri, kas Arktika järele nilpsav Venemaa saab kätte veelgi paremad kaardid?

Eks ta ole, Venemaal on omalgi muresid küllalt, märkimisväärsete summade (950 miljardit rubla) suunamine finantsturgude turgutamiseks pole erilisi tulemusi andnud. On aga ambitsioon ja seekord põhja-atlantiline. Samuti on kõiksugu ambitsioonid ju Ühendriikidel, mis kodumaiste probleemide keskel ei pea paljuks turgutada rahasüstiga näiteks hätta jäänud Gruusiat.

Islandlased meenutavad, et see pole mitte esimene, vaid kolmas kord viimase veerandsajandi jooksul, mil nende varandus pangakriisis ära aurab. Ja Venemaa, õigemini Nõukogude Liit, on Islandile varemgi hädas appi tulnud. 1950. aastatel aset leidnud “kalasõjas” Suurbritanniaga (britid keelasid Islandi kalatoodete impordi) aitas Islandi, mille tuludest umbes 9/10 moodustas kalaeksport, hädast Nõukogude Liidu “nafta-kala-vastu” programm. (“Lisaks andsid nad meile hulga kohutavaid vene autosid,” meenutab vana islandlane Guardianile.)

Esmaspäeval vastu võetud kriisiseadus lubab Islandil vajadusel kogu finantssektori riigi kontrolli alla võtta. Keegi heasoovlik läänlane (Lucas?) soovitas hiljaaegu Balti ja Ida-Euroopa regioonil samalaadsed seadusemuudatused igaks juhuks ette võtta — vältimaks häda korral idanaabri embusse langemist.

*

2007. aasta ÜRO inimarengu aruandes troonis Island esikohal. SKT-lt inimese kohta oli Islande esimese viie seas.

*

Lõpetuseks tsitaat Otto Strandmanilt, 1924. aastast, mil laenurahale majandust ehitav Eesti Vabariik oli langemas inflatsioonikeerisesse:

Kui meie tahame tõsiselt meie rahvamajanduse parandamisele asuda, kui meie tahame veerevat vankrit kinni pidada, siis tuleb, minu arusaamise järele, küll tagasi pöörata vana majandusteaduse juurde ja nimelt, et ükski rahvas ei või rohkem välja anda, kui tema ise produtseerib, ja raha on siis kindel, kui tema metalliga on kindlustatud.

Solana ja Ferrero-Waldneri raport vajab ära märkimist, lugeda saab siit. Rõõmustavat sealt vaevalt leida on, üllatavat pigem ka mitte.

ELi välispoliitika koordinaatori  ning Euroopa Komisjoni välissuhete voliniku ühisraport kuulutab, et kliimamuutus on tõsiasi, mis julgeolekohtusid “mitmekordistab”.

Kliimasoojenemisest tulenevate ohtude seas ennustatavad :

  • ressursikonflikte (toit, vesi)
  • koormat maailmamajandusele
  • hädasid rannikuasustusele
  • suurte alade uppumist, mõned saareriigid tervenisti
  • tülisid maa- ja merepiiride üle, eriti ahvatlevad on polaaralad
  • rahvaste rändamist (keskkonnapõgenikud)
  • ebastabiilsust nõrkades riikides, konflikte etnilisel, usulisel alusel
  • energeetilise ressurssi päras peetava võitluse ägenemist. Tuumaenergiaigatsuses osutub raskeks tuumarelva leviku piiramine.
  • rahvusvahelise julgeolekuarhitektuuri kriisi. Pingeid kliimamuutuste põhjustavate riikide ja ohvriksjäänute vahel.

Oluline saigi öeldud. Ridade vahelt võisite lugeda, et Kreisiraadio võib peksa saada. Kel aga nii lakoonilisest tekstist ei piisa, sellele selgituseks:

Minu kõrvu on küündinud kuuldused, et tänavune Eurovisioon peetakse värskes Gazpromi osariigis Serbias, mis muide homme presidendi valib — mõõduka Tadici või sõjakurjategijatega sõbrustava Nikolici. Siitmailt lähetatakse Eurovisioonile eeldatavasti Kreisiraadio punt, kes serbohorvaadi vestmikust omale laulusõnu leidnud. Kas kohalik elanikond liigutusest pisaraisse langeb, lavalviibijaid tomatitega loobib või kogu külaliskonna pantvangistab, ei ole veel päris selge. Kuna aga lähimal ajal toimepanekul järgmise tüki murdmine Serbia riigi küljest ja muist serblastest selle patu Euroopa arvele kirjutavad, on suurserblase hing järjekordsete julmuste suhtes ilmselt tundlik.

Eesti publikule pakub ehk Bosnia saatus ka huvi, ikkagi alagrupikaaslased jalgpalli MM-valikgrupis. Bosnia serblased nimelt saavad sellest, et Kosovo Serbiast lahku lööb, indu eraldumiseks kohmakast Bosnia riigist. Üks viimaseid meeldejäänud sõnumeid sealtkandist rääkis, et Bosnia serblased soovivad Bosnia armee laiali saata ja vabaneva raha otstarbekamalt kulutada. Seda ettepanekut võib isegi konstruktiivseks pidada.

Aga mis mina ka Balkanist tean.

No niipalju tuli veel meelde, et Albaanias kehtestus aasta algusest 10-protsendiline ühetaoline tulumaks ja albaanlased loodavad aprillis millegipärast NATO-kutset saada.

*

Hmm… Saakašvili tunnistab viimaks, et Kosovo iseseisvumise rahvusvaheline tunnustamine, millega järgmisel nädalal algust tehakse, on Gruusiale tõsine probleem (pidades silmas Venemaa võimalikku reaktsiooni Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamise näol, mida Saakašvili on lubanud kohelda sõjakuulutusena).

*

Täienduseks (8.02.2008):

Euroopa Komisjon tuli lõpuks lagedale oma kavaga. Energiajaotusvõrgud ja tootjad soovitakse lahku lüüa, Euroliidu-välistel ettevõtetel takistatakse enamusosaluse hankimine Euroopa jaotusvõrkudes, kuni nende kodumaa pole võimaldanud vastupidist ligipääsu. Aga see seab ka liikmesriikidele kohustuse oma monopolide tiibu kärpida, mida sugugi kõik täita ei soovi. Prantsusmaa ja Saksamaa hakkavad nelja sõraga vastu. Ettepaneku ajendiks olev Gazprom alles mõtleb, mida see kaasa toob “varustuskindlusele, Euroopa energiaturu konkurentsivõimele ja energiahindadele Euroopas”.

Budapestis aga toimus konverents Nabucco elluäratamiseks. Pielbags nimetas seda “Euroopa ühtse energiapoliitika kehastuseks”. Koguni prantslaste GDF-Suez tahab osaleda. Ungarlased olla väga hoolega püüdnud hajutada muljet, nagu oleks nad Blue Streamile käe andnud, teatades muuhulgas et riigil või piirkonnal oleks loll rahulduda ühe varustajaga ja raputades tuhka pähe varasemate avalduste pärast, milles Nabuccot tühipaljaks unistuseks nimetasid. Ehitusega enne 2009. aastat siiski algust ei tehta ja gaasi enne 2012. ei saa.

Täna selgub, kas Eesti heidab Nord Streamile kaika kodarasse, rohelised said mu rõõmuks seisukoha välja öeldud, ehkki mereuuringutele loa andmise koha pealt ollakse ettevaatlikult vait.

Valdas Adamkus aga kõneles Gruusia sõprade kogunemisel Carl Bildtile sellest, kui oluline on Leedu jaoks Ignalina sulgemise tingimustes võimalikult kähku Rootsiga elektrisild sisse seada.

Täiendus: Ivar Puura on tõlkinud Vladimir Milovi intervjuu Ehho Moskvõle 20. septembrist, milles  ELi ja Eesti otsuseid üpris mõistvalt kommenteeritakse: http://www.epl.ee/sartikkel/1638 

Kasahstani riiklik nafta- ja gaasikompanii on omandanud 75%-lise osalus, Rompetrolis, mis siiani erakätes, saades sellega oma käpa alla naftatöötlustehaseid ja jaotusvõrke Rumeenias ja mujal Euroopas. Tahavad Kasahstani naftat töödelda, aga praeguse seisuga rändab too Euroopasse ainult Venemaa kaudu. Üllatunud rumeenlased kardavad, et tulevikus võivad kasahhid oma ostu Vene ettevõtetele edasi müüa. Teisalt loodetakse, et ehk aitab sündmus hoopis Kasahstani nafta alternatiivsete jaotuskanalite (üle Kaspia ja Kaukasuse) käikuvõtmisele kaasa.

Vladimir Socor kirjutab, et Rumeenia vajab seadusandlikku tõket, et varad ei rändaks Venemaa kontrolli alla. Ungari on sarnases olukorras — erakätes olevat MOLi soovib osta Austria riigi poolt kontrollitav ettevõte OMV. Samasuguste probleemidega on maadelnud Poola ja Leedu.

gaasi-nafta-veerinnetelt

6. september 2007

Juulis ja augustis vähendas Lukoil naftatarneid Saksamaale 30% võrra. Ei tea miks, kõiksugu oletusi. Sakslased püüdsid esialgu ebameeldivusest vaikida. Saksa toornaftaimpordist ligi 40% tuleb Venemaalt, läbi Venemaa 45%. Paljuvõitu.

Juba vananev uudis on see, et Euroopa komisjon valmistavat ette dokumenti, mis seab piirid välisinvestoritele, kes soovivad saada osalust Euroopa energiaettevõtetes. Kangemas variandis kuulutataks energiasektor strateegiliseks majandusharuks, takistatakse enamikule Euroliidust väljapoole jäävatele riikidele ligipääs. Ajendi säärasteks leiutisteks annavad Gazprom ja Vene suletud energiasektor. Selle uudise peale läksid venelased muidugi puhevile.

Nii et Euroliit tahab tootjad ja jaotusvõrgud lahku lüüa ja piirata võõraste osalust. Venelased on aga juba tugevalt kohal, näiteks Balti gaasiettevõtetes: Gazpromile kuulub 37 protsenti Eesti Gaasist, 34 Latvijas gazest ja 37 Lietuvos dujosest.

Türgi on juulikuus kirjutanud alla eellepingule Iraaniga, soovivad sealseid hiiglaslikke gaasivarusid, samuti Türkmenistani omi, Euroopasse edasi müüa. Ma olen varem lobisenud, et energiaargument võib Türgi kunagi Euroliitu aidata.

Eni on hädas Kashagani väljal, Kasahstani võimud ihaldaks kiireid kasumeid ja pressivad välja 10 miljardist trahvi. Võimalik Venemaa stiilis väljatõrjumine ja appi tõttab Lukoil.

http://www.eurasianet.org/departments/insight/articles/eav090507.shtml
http://www.ferghana.ru/news.php?id=6996

Tadžikistan on vahepeal tühistanud leppe venemaise Rusaliga (Deripaska omandus), mis pidi aitama ehitada siin jutuksolnud Roguni tammi. Venelaste huviks olnud suurendada mõju Kesk-Aasias ning üks alumiiniumitehas tasku panna. Tadžikistan tahtnud aga päris vinget tammi, 360 meetrit ja puha. Naabrid polevat Tadžikistani tammide üle väga õnnelikud. Sarnased hõõrumised varjutasid Stratfori arvates ka hiljutist Šanghai Koostööorganisatsiooni kogunemist Biškekis, mis energiateemadele väga rõhku pani. Tollest siin ei kirjuta.

J. R. Nyquist hirmutab (refereerin):

Positsioonid maailmamajanduses võivad muutuda, Venemaa, mis tegijana maha kantud, õhutab kriise, et segadusest võitjana välja tulla. Ühendriigid on haavatavad, Euroopa osaks on määratud finlandiseerumine ja enesetsensuur seal, kus jutuks Vene huvid. Anatoli Golitsõn, Läände põgenenud KGB-lane, kirjutanud juba 1984. aastal , et kommunismi kokkuvarisemise järgsel perioodil ootab Läänt ees KGB strateegide poolt ettevalmistatud rünnak, millel majanduslik dimensioon. Rahanduslik krahh elustaks marksismi ja majandusvabaduste kriitika. Kommunismiblokist (st. Venemaalt) lähtuvaid jutte nafta- ja viljapuudusest tasub kohelda ettevaatusega, sest nende eesmärgiks võib olla maskeraad. Nüüd ollagi hilja — Euroopa sai Venemaa majanduslikust nõrkusest julgust ja langes nafta- ja gaasipüünisesse. Ühendriikide rahanduslik olukord nõrgeneb, Ladina-Ameerikas tõstavad pead valelippe all kommunistid, kes soovivad USA hävitada. Politkovskaja küsis, kas Putini Venemaa tõus on juhus ja sai kuuli. Golitsõni raamatu 148-st ennustusest 139 olid 1993 aastaks täitunud. Nüüd 141 — lisaks naftarelva kasutamine ja Vene-Hiina sõjaline liit. Ka äsjane paranoia õhutamine Damaskuses polevat motiveeritud üksnes relvamüügisoovist — Venemaa ja liitlased õhutavat pahandusi kus aga saavad, sõjaline kriis süvendaks majanduslikku ja energeetilist, veel üks kõrs ja kapitalismi selgroog saab murtud igaveseks.

ma nüüd ei tea, kas minu eilne märguanne koduroheliste listi ja Valduri postkasti asja mõjutas, aga igatahes võttis Valdur eurorohelised ette ja tänasel europarlamendi hääletusel polnud roheliste-vabaalliansi fraktsioon mitte Eestit toetava ja Venemaad kritiseeriva resolutsiooni vastu vaid erapooletud. Ždanoka muidugi välja arvatud. Pressiteade allpool.



24.05.2007

Erakond Eestimaa Rohelised Riigikogu fraktsioon tervitab äsja Euroopa parlamendi poolt vastu võetud Eestit puudutavat resolutsiooni, milles mõistetakse hukka Venemaa sekkumine Eesti siseasjadesse.

Riigikogu Roheliste Fraktsiooni esimehe Valdur Lahtvee sõnul tervitavad rohelised resolutsiooni, milles mõistetakse hukka Venemaa sekkumine aprilli lõpus Tallinnas toimunud sündmustesse ja Venemaa käitumine seoses varjatud majandussanktsioonide kehtestamisega ning jätkuvate rünnetega internetis.

“Europarlamendi Roheliste/EVA grupi esitatud täiendused Eesti kohta tehtud avaldusele puudutasid vaid kodanikeõigusi ja lähtusid suuresti Lätist valitud Europarlamendi liikme Tatjana Ždanoka ning Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni esitatud ja kallutatud informatsioonist. Seetõttu on vajalik, et Eesti erakondade seisukohti tuleb Euroopa Parlamendis tõhusamalt tutvustada,” lausus Lahtvee.

Lahtvee nentis rahuloluga, et Europarlamendi Roheliste/EVA grupi ametlik seisukoht avalduse eelnõu arutelul, mille esitas Soomest valitud EP liige Satu Hassi, oli selgelt Eestit toetav ja Roheliste/EVA grupi enamus ei blokeerinud Eesti suhtes kaitsvat positsiooni võtva ja Venemaa sekkumist üheselt hukkamõistva avalduse vastuvõtmist.

Nordstream

23. mai 2007

Rahvuslik Liikumine (mis ei kuulu minu sümpaatiate hulka) otsib liitlasi Läänemere gaasijuhtme küsimuse ülestõstmisel. Pöörduti ka roheliste poole ja Lahtvee Valdur, kel kavas parlamentidevahelistel seminaridel Eesti seisukohaga esineda, kirjutas erakonnalisti kirja, kus muuhulgas hindas, et “merepõhja mööda gaasijuhtme vedamisel on väiksemad negatiivsed keskkonnamõjud kui gaasitrass kulgeks maismaal ja […] pole mingit vajadust nõuda trassiharu tõmbamist Eestisse, kuna see tõstaks sõltuvust vene gaasist ja vähendaks meie riigi energiavarustuskindlust“.

Valdur nentis, et erakonna seisukoht tuleb kah lähihetkel kujundada ja püüdsin minagi oma mõtted avaldada, et asi sinnapaika ei jääks ja laiem tähendus Euroopale meelest ei läheks. Minu väike katse teemat jätkata reaktsioone ei kohanud ja on toodud allpool. Õigus, Valdur saatis siiski veel ka lingi leedulaste petitsioonile, millega soovijad ühineda võivad: http://www.balticsea.lt/en

 

 

On 18/05/07, Valdur Lahtvee <Valdur.Lahtvee@…> wrote:
… Eesti ametlik seisukoht on ärtaootav. On märgitud muret võimalike negatiivsete
keskkonnamõjude osas (KMH programmile esitati Eesti poolt ettepanekud programmi
täiendamiseks ja kogu protsessi ajakava pikendamiseks , et oleks tagatud avalikkuse
informeerimine ja kaasatus KMH protsessis)ja mitteametlikult ja erinevate poliitikute poolt
osundatud kaasnevatele julgeolekuriskidele, mis tulenevad Venemaa soovist tagada
torujuhtme ehituse julgeolek sõjamerelaevastiku jõudude abil ning Läänemere keskossa
kaavndatava gaasijuhtme hooldusplatvormi asukohast (lähedusest Rootsile) ja selle
võimalikust kasutamisest luureseadmete paigaldamiseks. …

Valdur toob oma kirjas esile keskkonnamõju ja kaitsepoliitilise
probleemi. See viimane on minu arvates isegi vähem tähtis kui asjaolu,
et gaasijuhtme projekt on üks kogu Euroopa energiajulgeolekut ja
-koostööd puudutavatest küsimustest. Kõik need kahepoolsed diilid
õõnestavad paljukõneldud Euroopa solidaarsust. Samal ajal kui Venemaa
rajab gaasijuhet Läänemerre, õõnestab ta edukalt Euroopale huvi
pakkunud projekte, mis otsivad alternatiive Vene energiakandjatele
(Kaspia mere gaasijuhe, Nabucco). Samal ajal kui keelab läänlastel
kaasalöömise Venemaa energiaettevõtetes, ostab Gazpromi kaudu kokku
Euroopa omade aktsiaid. Euroliidu liikmed Slovakkia, Bulgaaria ja
Ungari kipuvad Venemaa energiapoliitikast tulenevalt aina enam Venemaa
hääletorudeks Euroliidu sees. Ja nõnda edasi.

Muide, see gaas, mida Venemaa Euroopale müüb ja müüa plaanib — suures
osas pole tegemist Venemaal toodetud gaasiga, vaid Kesk-Aasiast
pärinevaga, mida Venemaa rohkem kui kahekordse hinnaga edasi müüb.
Venemaa enda gaasi müüakse allalöödud hinnaga kodumaisele tarbijale —
kelle vajadused aina kasvavad ja kellele gaasi juba täna ei jätku.
Samas ei raatsita kodumaiste gaasimaardlate arendamisse raha paigutada
— kiiret tulu ju ei paista. Samal põhjusel loobub Vene riik aina enam
riigi funktsioonidest — maksujõuetu venemaalase kodu kütmine pole
tulus ja see ülesanne delegeeritakse kohalikule võimule — vaadaku ise
kuis hakkama saavad.

Mis puutub Kesk-Aasia gaasi, siis ega sealsed riigijuhid pole sugugi
lollid ja suurendaks oma tulusid ning sõltumatust Venemaast hea
meelega. Ainult et läänlaste loidus ja saamatus tähendab seda, et
esmajärjekorras (läbirääkimised käivad) otsitakse ostjaid Hiinast ja Indiast.

Tundub, et selles sõjas on Lääs viimastel päevadel üpris lootusetult auti mängitud, olgu siis põhjuseks Euroopa energiakoostöö puudumine või Lääne geopoliitiline kanapimedus.

President Nazarbajev ütles väidetavasti välja, et Kasahstanil on kavas oma energiakandjad edaspidi maailmaturule viia eelkõige või ainult Venemaa torustike kaudu. Kasahstani gaasi osas kirjutatakse lepingud kuuldavasti alla mõne päeva jooksul peale Euroliidu ja Venemaa kohtumist Samaaras. Muidugi huvitub Kasahstan ka venelaste Blue Stream II-st, mis jätab eurooplaste Nabucco kuivale. Euroliidul aitab vaipa alt tõmmata värske liige Bulgaaria.

Teiseks Türkmenistan. Putin, Nazarbajev ja Berdõmuhhamedov deklareerisid, et peagi kirjutatakse alla leping uue Venemaa-suunalise gaasijuhtme rajamiseks. Türkmenistan küll ei välista muudeski gaasiprojektides osalemist. Kasahstan (erinevalt Türkmenistanist) saatis tagasihoidlikumat sorti esindaja ka Putini võiduretkega samaaegselt toimunud Poola energiakohtumisele, kus Poola, Leedu, Aserbaidžaan, Ukraina ja Gruusia otsisid võimalust, kuis Euroopa Venemaa-sõltuvust piirata.

Venemaa, mis ei raatsi uutesse kodumaistesse gaasimaardlatesse raha paigutada, on lahkelt nõus tegema sama Türkmenistanis. Kasahstani nafta- ja gaasimaardlaid lasi Venemaa rahulikult arendada Lääne kompaniidel, kel raha ja tehnilist suutlikkust. Nüüd aga püütakse toodangut turule lubada ikka ja ainult Venemaa kaudu. Võib arvata, et Kasashtani käed ei olnud ses küsimuses vabad — soovi korral võiks Venemaa Kasashtani praeguse gaasiekspordi, mis kulgeb Venemaa kaudu, pankrotti lasta. Präänikuna on Kasahstanile, kus paiknevat viiendik kuni veerand maailma uraanivarudest, lubatud ka “rahvusvahelist” uraanirikastamise keskust Irkutski oblastis.

Rahast: Venemaa väitel läheb nende edendatav Kasahstani maismaal kulgev gaasijuhe maksma miljard dollarit, Euroopale ja ameeriklastele huvi pakkunud Kaspia-alune maksaks-maksnuks 10 miljardit. Oleks teostatav ka odavamalt, kui gaasijuhe kulgeks Vene vetes, seda aga Venemaa muidugi sündida ei laseks. Oli võimalus ehitada gaasijuhe läbi Kaspia mere sügavaima osa. Selline priiskamine Kasashtanile erilist huvi ei paku — raha nad sellesse panna poleks raatsinud. Lisaks kõigele pole Kaspia mere äärsed riigid suutnud kokku leppida, kellele milline osa veekogust kuulub.

Stratfor arvas paar päeva tagasi, et Lääs on Kesk-Aasias kaotaja, aga Venemaal on veel konkurente — Aasias. Küllap peeti silmas eelkõige Hiinat, mis samuti ei maga. Venemaa müüb Türkmenistani gaasi praegu edasi kaks ja pool korda kallimalt, pole just põhjust rahuloluks.

Lõpetuseks link Iraani opositsionääride prantsuskeelsele veebiküljele. Nemad panevad Kesk-Aasia riikide otsuse semmida Venemaaga ameeriklaste saamatuse arvele Afganistani sõjas, mida peetavat justnimelt gaasijuhtme vedamiseks Türkmenistanist India Ookeanini. Vihjatakse sellele, et Taliban sõdib Vene ja Hiina relvadega, ning väidetakse, et Iraan on Venemaa faktiline liitlane:

http://www.iran-resist.org/article3432

Täiendus: Krakowi kohtumise tulemusel sündinud liit leppis kokku Odessa-Brodõ naftajuhtme pikendamises Gdanskini ja ootab teisi riike liituma: http://www.kommersant.com/p765000/r_528/energy_summit/

Euroopa naftajuhtmete kaarti näeb siit: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/a/ad/Oil_pipelines_in_Europe.png

RusEnergy aga kahtlustab Kasahstani ja Türkmenistani: “Возможно, в перспективе большей, чем несколько лет, они планируют не увеличить, а уменьшить влияние России на свой нефтегазовый комплекс.

http://www.rusenergy.com/caspianregion/a20070515.htm