FSB võitleb emodega

15. veebruar 2008

Teise Venemaa veebisait kõneleb, et Nižni Novgorodi oblasti haridusosakond on kutsunud kampaaniale, mille eesmärgiks võidelda emodega. Hoogu said haridusjuhid FSB raportist, mis kõneleb emondusest kui noorte negatiivsest subkultuurist, mis seotud suitsiidsete kalduvustega 12 kuni 16-aastaste teismeliste hulgas. FSB hoiatuse kohaselt unistavad emondusest nakatunud väljakujunemata noored surmast veenide avamise teel, on depressiivsed, enesessetõmbunud ja tütarlastel on kalduvus  vastamata armastusega põhjendatud suitsiidile. Õpetajatele pannakse südamele, et nad hoiataks noori “alternatiivsete ühiskondlike organisatsioonidega” liitumise negatiivsete tagajärgede eest.

Meanwhile, the emo subculture could not be reached for comment, lõpetab veebisait nupu.

Kui see lugu kõlab musta huumorina, siis WP teatel said massilise veenide avamisega 17. jaanuaril hakkama Amuuri oblastis paikneva vangilaagri 700 kinnipeetavat, kes nõnda protestisid OMONi poolt ette võetud massilise peksmise vastu. Viide on RA blogisse.

Tuleks ehk vahelduseks meeldivamaid teemasid kajastada.

Võibolla koguni loomulik. Ära peab selle sugugi mitte üllatava sündmuse siin märkima.

Panuseid Patarkatsišvili peatse lõpu peale võis ammu teha. Okruašvili kuulutas oktoobris võimude väidetavast plaanist Badri tappa. Novembrirahutustes muutus mees tülikamakski kui seni. Tema meediakanalid pandi jõuga kinni. Seejärel suvatses see õnnepalees resideeruv kodanik oma maitsetuses presidendiks kandideerida. Veel enne valimisi ujusid välja kompromiteerivad videolindid, ja Badri sai süüdistuse riigipöörde kavandamises.

Aga ega Badri ainult Gruusias tagaotsitav polnud. Ka Venemaal. Peetud Putini isklikuks vaenlaseks. Berezovski kuulutas, et kaotas lähima sõbra. Ja kõige toredam on see, et veel ühe teise Londonis aset leidnud märkimisväärse surmaga seotud vastne duumasaadik Lugovoi tegutses kunagi Patarkatsišvili ihukaitseülemana ja olla enne oma kuulsat polooniumi-visiiti Badrit külastanud. (Loomulikult külastas P-d paar tundi enne surma Berezovski — vähemalt Vaba Euroopa andmetel)

Ma ei arvaks nii, nagu Saakašvili pöidlahoidjad, kes veendunult kuulutavad, et Gruusia võimud on viimased, kellele Badri surm kasuks tuleb. Samu sõnu kuulsime putinistidelt Politkovskaja ja Litvinenko tapmise järel. Aga kellelegi näpuga näitamiseks pole ka alust.

Patarkatsišvilit ennast on seostatud Forbesi Venemaa väljaande peatoimetaja Paul Hlebnikovi mõrvaga 2004. aastal, samuti tolle poolt uuritud teleajakirjanik Vladislav Listjevi tapmisega 1995. aastal. Hlebnikov sidus Listjevi mõrvaga Berezovskit, Patarkatsišvili ja Litvinenko ühist sõpra.

Kuigi mõned leiavad, et Badri ärid õitsenud Ševardnadze-aegses Gruusias paremini, saanud ta Rooside revolutsiooni järel Saakašvili võimuga kenasti läbi, eriti aga hiljem kummalistel asjaoludel hukkunud peaminister Žvaniaga…

Patarkatsišvili erimeelsused valitsusega alanud seoses mingite sise- ja kaitseministeeriumi alluvuses , kuid seadusandluse raamidest eemal tegutsevate fondidega. Kosunud nemad ärimeeste annetuste või “annetuste” toel. Patarkatsišvilile asi ei meeldinud, ühel ilusal päeval süüdistas ta võime avalikult väljapressimises ja surve avaldamises meediale.

Üks pöördumatuid sündmusi Badri ja valitsuse suhetes olnud noore pankuri, Sandro Girgvliani surnukspeksmine 2006. aasta 27. jaanuaril. Mõrvalooga tuli avalikkuse ette Badri telekanal Imedi, mis osutas ka siseminister Vano Merabišvili abikaasa ja mitmete Saakašvili lähedaste kaastööliste seotusele tapmiseni viinud sündmustega (tüli restoranis). Julgeolekusõidukid jäänud juhtumisi Badri Patarkatsišvili eramu turvakaameratele, kohus seda tõendusmaterjali polevat uurinud, neli inimest mõisteti 2006. aasta märtsi algul siiski süüdi. Opositsiooni väitel patuoinad, mitte “mõrva tellijad”.

Vot nii nemad räägivad, rohkem siinkohal ei lobise, selle härra põnev elu on nüüd otsas ja palju muud ma öelda ei tahtnudki, kuigi mõndagi veel keelel kibeleb.

Hodorovski kaitsja Robert Amsterdami sõnul oli üheksandat päeva Vassili Aleksanjani toetuseks näljastreiki pidava Hodorovski äsjane intervjuu Financial Timesile karistussüsteemi tööõnnetus — ajakirjanik Neil Buckley libisenud märkamatult kohtusaali ja jäänud vahialusega omapead…

*

Kodanik Aleksanjan, AIDSi, tuberkuloosi ja vähki põdev Hodorovski kunagine kaastööline, keda peatakse juba kaks aastat kohtueelses vangistuses, ja kellelt üritati ravi keelamisega välja pressida valetunnistust Hodorovski vastu, lubati mõningatel andmetel lõpuks siiski ravile, pärast seda kui tema kaitseks on viimastel päevadel välja astunud  europarlamendi saadikute ja Venemaa inimõiguste ombudsmani kõrval koguni õigeusu kirik. Euroopa Inimõiguste Kohtu NELJAST ettekirjutusest aasta jooksul ei piisanud. Aleksanjani advokaatide sõnul viidi mees aga “salapaika” ja tema asukohast pole aimu ei neil ega Aleksanjani perekonnal.

Kesk-Aasia nafta- ja gaasiriigid muutuvad järjest julgemaks… ja ahnemaks.

Türkmenistan näiteks flirdib häbitult kord Venemaa, kord Euroopa ja Ameerika, kord Hiinaga. Hiinasse ehitatav gaasijuhe olla olnud toeks, mis võimaldas kergitada Gazpromile müüdava gaasi hinda 30% võrra. Detsembrikülmas — Kesk-Aasias on poolsajandi külmemaid talvesid ja temperatuurid kipuvad miinus kahekümne kanti — keerati kinni gaasieksport Iraani. Iraan on selline riik mis gaasi nii impordib kui ekspordib, aga praeguses külmas oleks Türkmenistani gaas ära kulunud. Iraan aga keeldus Türkmenistani nõudmisest — maksta gaasi eest topelthinda (ehk sama palju kui Venemaa) ja vähendas gaasivoogu Türgisse mitu korda. Aga Türgiski on külm, mistõttu türklased peatasid gaasitarned Kreekasse.

Eurooplased muidugi hädaldavad nüüd, et näete nüüd, võime ju ehitada gaasijuhtmeid, mis Venemaad väldivad, aga energiajulgeolekut ei mingit, iga mats teeb mis tahab. Iraan aga ähvardab Türkmenistani gaasist üldse loobuda, mida ta põhimõtteliselt enesele lubada saab — gaasivarud on neil Venemaa järel maailma suurimad, kehvemini on infrastruktuuriga.

Türkmenistani president Berdõmuhhamedov ja Usbekistani despoot Karimov, kes 23. detsembril konstitutsioonivastaselt presidendikohale tagasi valiti, olla gaasihindu koordineerinud 18. detsembril toimunud telefoniläbirääkimistel. Paari päeva pärast kergitas Usbekistan ligi 50% võrra gaasihindasid Kõrgõzstanile ja Tadžikistanile. Õige pea õnnestus ka Venemaad sundida rohkem raha välja käima. Lisaks kärpisid head naabrid oluliselt ka elektrieksporti Tadžikistani, Usbekistan kuuldavasti katkestas elektritarned täiesti, hoolimata lepingulisest kohustusest tarnida elektrit pea Dušanbe linna tarbe jagu. Aga mis teha, Tadžikistan on elektri eest võlgu. Kevadeks muide ennustatakse hätta jäänud tadžikkide migratsioonilainet Venemaale ja Kasahstani.

Tadžikistan ja Kõrgõzstan on veevaesele Usbekistanile allikateks ja Usbekistan püüab neid igati nurka suruda. Näiteks Tadžikistani suured plaanid hüdroenergiaga (Roguni tamm) ei ole Karimovile sugugi mokkamööda. Paraku moodustab hüdroenergia Tadžikistani elektritoodangust 99%. Praeguses külmas olevat lugu selle hüdroenergiaga niikaugel, et Nureki hüdrojaama tammi tagant, sealt saab Tadžikistan aga 80% oma elektrist, lõppevad veevarud 8. veebruaril otsa. Pärast seda tõotab talv kohalikele juba väga karmiks minna, kuigi Türkmenistan ja Kõrgõzstan on nüüd energiavallas mõõdukat abi anda lubanud ja kuigi äsja avati viimaks esimene Sangtuda hüdrojaama neljast turbiinist (ehitama hakati seda jaama kaheksakümnendatel). Kanada valitsus (nagu veerandtunni eest lugesin) igatahes palub oma kodanikel Tadžikistani praegu nina mitte toppida, ime kah, sünnitusmajadelegi ei suudeta elektrivoolu garanteerida, päris mitmest hukkunud vastsündinust räägiti juba jaanuari keskel. 23. jaanuaril palus valitsus lõpuks kõigil tööstusettevõtetel oma tegevuse peatada, kuigi suurimal energiatarbijal — Tadžiki Alumiiniumitehasel, paluti seda teha juba 15. kuupäeval.

Ega suurte energiaeksportijate — Türkmenistani ja Usbekistani kodanikudki pidevate elektri- ja gaasikatkestuseta läbi saa, paljud külad olla puudest lagedaks tehtud, ahju rändavat kõik, mis vähegi sooja annab…

Oluline saigi öeldud. Ridade vahelt võisite lugeda, et Kreisiraadio võib peksa saada. Kel aga nii lakoonilisest tekstist ei piisa, sellele selgituseks:

Minu kõrvu on küündinud kuuldused, et tänavune Eurovisioon peetakse värskes Gazpromi osariigis Serbias, mis muide homme presidendi valib — mõõduka Tadici või sõjakurjategijatega sõbrustava Nikolici. Siitmailt lähetatakse Eurovisioonile eeldatavasti Kreisiraadio punt, kes serbohorvaadi vestmikust omale laulusõnu leidnud. Kas kohalik elanikond liigutusest pisaraisse langeb, lavalviibijaid tomatitega loobib või kogu külaliskonna pantvangistab, ei ole veel päris selge. Kuna aga lähimal ajal toimepanekul järgmise tüki murdmine Serbia riigi küljest ja muist serblastest selle patu Euroopa arvele kirjutavad, on suurserblase hing järjekordsete julmuste suhtes ilmselt tundlik.

Eesti publikule pakub ehk Bosnia saatus ka huvi, ikkagi alagrupikaaslased jalgpalli MM-valikgrupis. Bosnia serblased nimelt saavad sellest, et Kosovo Serbiast lahku lööb, indu eraldumiseks kohmakast Bosnia riigist. Üks viimaseid meeldejäänud sõnumeid sealtkandist rääkis, et Bosnia serblased soovivad Bosnia armee laiali saata ja vabaneva raha otstarbekamalt kulutada. Seda ettepanekut võib isegi konstruktiivseks pidada.

Aga mis mina ka Balkanist tean.

No niipalju tuli veel meelde, et Albaanias kehtestus aasta algusest 10-protsendiline ühetaoline tulumaks ja albaanlased loodavad aprillis millegipärast NATO-kutset saada.

*

Hmm… Saakašvili tunnistab viimaks, et Kosovo iseseisvumise rahvusvaheline tunnustamine, millega järgmisel nädalal algust tehakse, on Gruusiale tõsine probleem (pidades silmas Venemaa võimalikku reaktsiooni Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamise näol, mida Saakašvili on lubanud kohelda sõjakuulutusena).

*

Täienduseks (8.02.2008):