Lühike tähelepanek, Gruusias on lood jõudnud niikaugele, et Nino Burdžanadze, kes 2007. aasta rahutuste järel Saakašvili hetkelise taandumise järel (juba teist korda) presidendi kohusetäitja rolli kandis ja maikuuni parlamendispiikrina Saakašvili tubli liitlasena tegutses, laidab maha konventsionaalsed meetodid presidendi väljavahetamiseks ja kutsub režiimi väljavahetamiseks rakendama “otsedemokraatiat”, mis kontekstis ilmselt tähendab üleskutset üldistele meeleavaldustele presidendi vastu. Huvitav oleks kuulda, mida eestimaised Miša advokaadid *selle* peale kostavad. Kevadisi parlamendivalimisi nimetanud Burdžanadze nüüd farsiks (mäletatavasti pidi ta kandideerima Saakašvili partei esinumbrina, kuid loobus üllatuslikult).

Kui Burdžanadze aeglast ärkamist tõlgendada ambitsioonina haarata presidendikoht enesele, siis on ta ehk jäänud hiljaks, sest üha selgemalt lülitub poliitikasse Saakašvilile selja keeranud äsjane Gruusia esindaja ÜROs — Irakli Alasania, kes on enese ümber koondanud mõnegi nimeka diplomaadi ja kelle karismat peetakse võrreldaks Saakašvili omaga.

Aastatagustel presidendivalimistel Saakašvili lähimaks konkurendiks olnud Levan Gatšetšiladze “räpparist” vend peab aga teleetris reality show või jutusaate formaadis streiki, mida lubanud jätkata Saakašvili taandumiseni.

Raske on järge pidada, kes parasjagu on Gruusia peaminister.

Tundub, et see väärib seletamist:

  • Keskerakond osutas (kunagi) kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse väidetavale vastuolule põhiseadusega, ajendatult ilmselgelt sellest, et kehtiv valimissüsteem Keskerakonnale Tallinna linnas valimisvõitu pigem ei garanteerinud (Lasnamäe edgarifänni hääle kaal oli väiksem kui näiteks Pirita elaniku oma, valija hääle kaal linnaositi erines kuni neli korda).
  • Õiguskantsleri hinnang oli, et tõepoolest, seadus on vastuolus valimiste ühetaolisuse ning valimiste proportsionaalsuse põhimõttega.
  • Riigikogu põhiseaduskomisjon algatas õiguskantsleri hinnangust lähtuvalt valimisseaduse muutmise, aga seadust ei muudetud mitte Keskerakonnale meelepärasel viisil, vaid territoriaalse representatiivsuse põhimõtet säilitades — mitme valimisringkonnaga KOVis jagataks pool mandaatidest võrdselt linnaosade vahel, teine pool mandaatidest üle kogu KOV üksuse laekunud häälte põhjal.
  • Tallinnas kohustab seadus valimisringkonnad moodustama linnaosade kaupa.
  • Vastavalt seadusemuudatusele kasvanuks Tallinna volikogu liikmete arv 63-lt 79 peale, igast linnaosast (neid on kaheksa) pääseks volikokku seega vähemalt 5 saadikut.
  • Selline asjadekorraldus nähtavasti halvendaks, mitte ei parandaks Keskerakonna väljavaateid Tallinna volikogus enamus võita.
  • Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt on linnaosa moodustamine ja lõpetamine volikogu pädevuses.
  • Keskerakonna tänane häälteenamus Tallinna volikogus võimaldab seega vasturünnaku ette võtta — Keskerakond kaotab linnaosad valimiste ajaks rõõmuga ära (nimetab nad ümber osakondadeks) ja ajab sinna juurde parasjagu häma.
  • Paneme ka tähele, et samas otsustas Tallinna linnavolikogu keskerakondlaste häältega vaidlustada Riigikohtus KOV volikogu valimiskorra muudatuse, millest ülal juttu.

Venemaal on kahtlemata keerulised ajad, kuid vahelduseks juhtub ka sellist, mida Venemaa liidrid kordaminekuteks loevad. Moskvas kogunesid sel nädalal Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (ODKB) ning Euraasia majandusühenduse (EurAsEc) liikmesriikide riigipead ja sündmusega seoses ja seosetult juhtus viimaste päevade jooksul mõndagi huvitavat.

Kõrgõzstan tahab USA sõjaväebaasi sulgeda

Kõrgõzstan, nagu tegelikult teisedki Kesk-Aasia riigid, on aastaid püüdnud istuda mitmel toolil — kurameerida kord Venemaa, kord Ühendriikide, kord Hiinaga. Nii paiknevad Kõrgõzstanis tänini nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasid.

Teisipäeval teatas Kõrgõzstani president Bakijev pärast kohtumist Dmitri Medvedeviga Moskvas ajakirjanikele, et Ameerika Ühendriigid peavad lahkuma Manasi armeebaasist, mida ameeriklased on 2001. aastast saadik kasutanud Afganistani kampaania toetuseks. Bakijevi arvates ei maksa ameeriklased baasi eest piisavalt aga austa Kõrgõsztani suveräänsust (ameerika sõduri üle, kes tappis 2006. aastal kirgiisi, ei võimaldanud Ühendriigid kohut pidada). Kolmapäeval lisandunud Kõrgõzstani-poolsetest kommentaaridest kostus ka seisukoht nagu oleks baasi pidamine muutunud tarbetuks, kuna Afganistan olevat juba peaaegu funktsioneeriv riik.

President Obama on teatavasti seadnud sihi Afganistanis tehtavate pingutuste intensiivistamisele, plaanides suurendada ka sealset väekontingenti. Ameeriklaste varustusteed on aga värske uudisetagi löögi all (teisipäeval näiteks võis lugeda teadet, et sissid on õhku lasknud silla Khyberi mäekurus).

USA maksis Manasi õhuväebaasi kasutamise eest Kõrgõsztanile 63 miljoni dollarilist aastarenti ja koos kõiksugu rahalise abiga oli baasi eest makstav summa150 miljonit dollarit aastas. See raharaasuke moodustas oulise osa Kõrgõzstani eelarvetuludest (~1,1 miljardit dollarit).

Ameeriklased on väitnud, et olid valmis summat ka suurendama, aga präänikuid, mida Biškekile pakuti, polnud ilmselt piisavad (lisaks juba nimetatule olevat lubatud abi võitluses narkokaubandusega ning Kõrgõzstani siseasjadesse sekkumatajätmist).

Ameeriklaste baasi sulgemisest on ühel või teisel põhjusel ammu huvitatud olnud Vene riik, mis ilmselt tegi Kõrgõzstanile “pakkumise, millest ei saa keelduda”. Rahvusvaheline finantskriis pole Kõrgõzstani puutumata jätnud ja Venemaa poolt ette pandust on tõesti raske ära öelda. Venemaa lubas

  • kustutada Kõrgõsztani 180-miljoni dollarilise võla;
  • 150 miljonit dollarit tagastamatut abi;
  • 300 miljonit dollarit pikaajalist (40 aastat) madala intressiga (0,75%) laenu;
  • lisaks ~1,7 miljardit dollarit investeeringuid panusena Narõni jõele ehitatava hüdroelektrijaama valmimiseks..

Vastu saab Venemaa (lisaks katsetele Manasi baasi sulgeda) osaluse Kõrgõzstani relvatootmisettevõttes, Kõrgõzstani osaluse vastloodud ODKB kiirreageerimisjõududest, räägitud on ka võimalikust Venemaa kosmosevägede baasist Kõrgõzstani lõunaosas.

Ometi ei unustanud Venemaa ja Kõrgõzstani kõrged esindajad kinnitada, et nad justkui nagu toetaks jätkuvalt terrorismivastast operatsiooni Afganistanis.

On peetud võimalikuks, et ameeriklased lihtsalt keelduvad praegu kottide pakkimisest. Baaside leping kehtib ja lepingus olevat sätestatud 180-päevane etteteatamisaeg baasi sulgemissoovi korral. Võib eeldada, et ameeriklased ja venelased asuvad kauplema (nt. võivad kauplemisobjektide seas olla raketikilp, Ukraina ja Gruusia NATOssevõtmine). Kauplemist on ameeriklastel ka Biškekiga, ja kui kauplemine ei anna tulemusi — oletanud mõned vist Bakijevi lojalistid — püütakse ära kasutada poliitiliselt ärevaid aegu Kõrgõzstanis, ehk osutatakse abi opositsioonile millegi “värvilise” korraldamiseks. Tagavaravariandina tulevad kõne alla alternatiivsed varustusliinid, kõneldud on näiteks Tadžikistanist (vt. allpool).

Siiski näib, et Kõrgõzstan on korraks maailma poliitika tuuli tabanud ja kaupleb enesele raskel ajal tarvilise suutäie. Muuhulgas ka ameeriklaste käest.

Muide, kirgiiside meelsuse iseloomustamiseks: mitte väga ammu läbi viidud küsitluste andmetel polnud enamikul Kõrgõzstani elanikest midagi Venemaaga taasühinemise vastu.

Ameeriklased on avaldanud imestust Venemaa käitumise üle Manasi baasi suhtes, osutades sellele, et terrorismivastane võitlus Afganistani pinnal teenivat Venemaagi huve.

Solvunud tadžikid

Venemaa investeering Kõrgõzstani hüdrojaamaprojekti on huvitav kui meenutada Dmitri Medvedevi väljendusi hiljutiselt Taškendi-visiidil. Medvedev teatas Islam Karimovi meeleheaks, et Tadžikistani ja Kõrgõzstani territooriumitele hüdroenergeetilisi objekte rajades (teostumislootust on neil just Venemaa finantside kaasamisel), tuleb arvesse võtta kõigi piirkonna riikide, Usbekistani, huvisid. Usbekistan vajab ja nõuab vett. Venemaal/Gazpromil/Medvedevil on omakorda hädasti tarvis Usbekistani gaasi, sest Euroopasse kulgevaid gaasitorusid on vaja millegagi täita ja Venemaa kui gaasitarnija usaldusväärsus sai gaasisõjas Ukrainaga tõsiselt kannatada. Nii tõsiselt, et eurooplased asusid taaskord aktiivselt otsima võimalusi piirkonna pakutava gaasi Venemaast ringiga mööda juhtimiseks.

Tadžikistan vaevleb kõigi muude hädade kõrval energiakriisis. Usbekistan seab Tadžiki võimude sõnutsi takistusi elektritransiidile Türkmenistanist ja ka gaasikraane kipub naaber kinni keerama. 99% Tadžikistanis toodetavast elektrist tuleb hüdrojaamadest ja energiajulgeoleku suurendamiseks püütakse suurendada hüdrojaamade arvu. Veeressursside kinnipidamisel kannatavad kasvava veevajadusega Usbekistani huvid (ja Araali merest — ja just selle Usbekistanis paiknevast jäänukist — pole enam suurt midagi järel).

Medvedevi sõnad Taškendis šokeerisid Tadžikistani presidenti ja solvunult otsustas ta mitte ilmuda ODKB ja EurAsEci tippkohtumisele Moskvas. Tadžiki poliitvaatleja tuletas meelde, et Tadžikistan on tänini tasuta majutanud Venemaa kosmosevägede baase üsna tasuta, seades end — juhul kui Venemaa peaks sattuma suurde sõjalisse konflikti — esmaseks sihtmärgiks. Tadžikistan peaks asuma baaside eest tasu nõudma, sest juhul kui Venemaa seab takistusi Tadžikistani energiajulgeoleku kindlustamisele, vajab Tadžikistan vähemalt raha sisseostetud elektri ja energiakandjate eest maksmiseks. Võimalik, et jutud Venemaa kosmosevägede paigutamisest Kõrgõzstani on seotud just selle Dušanbe hüpoteetilise surveabinõuga.

Selgus aga, et Venemaal on president Rahmoni Moskvasse väga vaja — Venemaa suur plaan oli rajada ODKB kiirreageerimisjõud ja ühe liikmesriigi juhi mitteilmumisel jäänuks see suursündmus ära. Emomali Rahmoni ümberveenmisele kaasatud “kõik jõud”, Kurmanbek Bakijevgi rippunud telefoni otsas.

Mõtleski president Rahmon ümber ja lendas viimsel hetkel Moskvasse, kus väidetavasti sattus raskustesse öömaja leidmisega. President-hotellis selgus, et pole broneeringut ega vaba presidendisviiti, sama kordus Kuldsõrmuses. Lahenenud asi nii, et tuntud Usbekistani ärimees Salim Abduvalijev, maadlusliidu juht ja kuuldavasti narkomaffia ninamees, soostus oma ruumid vabastama.

Kasahstani pangakriis

Veebruari algul võttis Kasahstani riik kontrolli alla 78,14% kohalikust suurimast pangast. Kiiresti tehti müügipakkumine venelaste Sberbankile. Selle postituse kirjutamise ajal devalveeriti tenge. Oletatakse, et suure panga saatus tabab ka ülejäänud kolme tähtsamat. Suurpanga juht (end. opositsioonitegelane) löödi minema ja sülgas muidugi riigi pihta tõrva.

Nezavizimaja Gazeta järeldab, et realiseerumas on Venemaa majandusministri Elvira Nabiullina poolt 23. jaanuaril kuulutatu, mille kohaselt annab rahvusvaheline finantskriis suurepärased võimalused vene bisnesi ekspansiooniks piiride taha, mida Vene riik tema meelest toetama peaks. Leht spekuleerib, et võimaliku ostu sooritab Sberbank selle raha arvel, mis Venemaa valitsusel kavas täiendavalt pankade toetamiseks välja käia.

Moskva tippkohtumine

ODKB ja Euraseci tippkohtumisel oli veidravõitu seisus Usbekistan, kes sügisel majandusühendusest välja astus.

ODKB otsustas tõepoolest Venemaa rõõmuks kiirreageerimisjõud moodustada, koosseisu kuuluks umbes kümme tuhat meest, sealhulgas Venemaalt õhujõud/parašütistid, Kasahstanilt suurem maavägede üksus, lisaks pataljonid Armeeniast, Valgevenest, Kõrgõzstanist, Tadžikistanist ning tundub, et tõesti ka Usbekistanist. Mõnel nimetatud riikidest keelab põhiseadus tegelikult sõjalistes blokkides osalemise.

Kiirreageerimisjõudude loomise sooviga tuli Medvedev välja septembri algul, kui tugevasti päevakorral veel Gruusia sõda. Organisatsiooni üheks argsi väljaöeldud eesmärgiks on vastukaal NATOle.

EurAsEci suurimaks saavutuseks oli kuuldavasti mingisuguse 10-miljardidollarise vastastikuseks abiks mõeldud kriisifondi loomine. Venemaa paneb sinna 7,5 miljardit ja Kasahstan miljardi.

Lõpetuseks ütleks aga, et pealkirja võinuks ka küsimusena vormistada. Pole veel selge, kuivõrd on tegemist Venemaa edusammudega, kuivõrd piirkonna riikide tavapärase manööverdamisega suurte ja tugevate vahel. Ja kas Venemaa saab enesele praegu lubada raha puistamist Kesk-Aasiasse (lisaks Kuubale, Valgevenesse).

Ja tsitaat Aleksandr Goltsilt:

At first glance it would appear that, in full accordance with the Kremlin’s realpolitik, the entire territory of the former Soviet Union has been turned into one giant chessboard on which the battle between Moscow and Washington is being played out. The only problem is that in this match, there is only one player and he seems to be carrying out some complex maneuver aimed at himself.

Baburina, Markelov

Anastasja Baburina, Stanislav Markelov

Õigeusklike kolmekuningapäeval, 19. jaanuaril tapeti Moskvas Stanislav Markelov ja noor naisajakirjanik Anastasja Baburina, kelle patuks oli nähtavasti katse mõrtsukat takistada. “On ajastu jäle sümbol, et advokaat ja ajakirjanik tapeti samaaegselt,” kommenteeris Venemaa Ajakirjanike Liidu juht.

(Eesti ajakirjandus on sellest sündmusest üsna ülevaatlikult juba kirjutanud, lisada mul *väga palju* arvatavasti ei ole, olgu lugeja hoiatatud. Umar Israilovi tapmine, millest postituse lõpus, on vist Eesti ajakirjanduses alles kajastamata.)

Markelov oli äsja püüdnud vaidlustada polkovnik Juri Budanovi ennetähtaegset vabastamist, mis leidis aset jaanuari algul. Budanov röövis, vägistas ja tappis Teise Tšetšeenija sõja päevil 18-aastase tšetšeeni tüdruku Elza Kungajeva. Kungajevitele, keda Markelov esindas, lubas Budanov, kui ta vangi mõisteti, kurja kättemaksu. Markelovit ennastki olevat selle juhtumi pärast surmaga ähvardatud. Neil päevil varjavad Kungajevid end Norra Kuningriigis, seoses mõrvatööga Moskvas olevat nad politsei kaitse alla võetud.

Budanovi ja Kungajeva lugu kirjeldas Venemaa avalikkusele 2006. aastal tapetud Novaja Gazeta ajakirjanik ja Markelovi hea sõber Anna Politkovskaja (eesti keeles vt “Putini Venemaa”, Eesti Päevalehe kirjastus, 2006). Novaja Gazeta heaks töötas ka Anastasja Baburova, kellest sai juba neljas NG ajakirjanik, kes “Putini ajal” vägivaldselt teise ilma saadetud. Kõik need mõrvad, võib öelda, on lahendamata.

Novaja Gazeta omanik Aleksandr Lebedev taotles pärast järjekordse kaastöölise tapmist ajakirjanike relvastamist. Võimud keeldusid.

Võimalike Markelovi mõrtsukatena ei nähta sugugi vaid Budanovi toetajaid. Oletatakse, et Markelov võis teada mõndagi Politkovskaja surma asjaolude kohta. Markelov kaitses ka Himkinskaja Pravda toimetajat Mihhail Beketovit, kes sügisel pea surnuks peksti ning siiani haiglas hinge vaagub ning näiteks Nord-Osti sündmustes viga saanud tšetšeenist pantvangi, kes haiglas vahistati, kuna rääkis emakeelt.

Markelov oli tšetšeenide seas muidugi lugupeetud, peale tapatööd osalenud tema mälestusrongkäigus Groznõis mitu tuhat inimest. Kadõrov autasustas Markelovit postuumselt.

Markelovi matuseid piiras OMON, kontrolliti kohaletulnute dokumente. Võimukandjad Moskvast polnud matustepäevaks kaastundeavaldustega esinenud. Jaanuari viimastel päevadel kutsus Medvedev siiski NG omanikeringi kuuluva Gorbatšovi ja ajalehe peatoimetaja vaikseks vestluseks enese juurde. Väitis et ei taha valjuhäälseid avaldusi teha, kuna uurimisorganid võtaksid seda suunisena, mida tema juristina taluda ei või. Julia Latõnina igatahes otsustas Medvedevit selle sammu eest kiita — palju kergem on teha viga kui seda tunnistada.

***

Isand Kadõrov aga, kes Markelovit nii lahkesti meeles pidas, sattus süngesse valgusesse seoses ühe teise jaanuarikuise mõrvatööga, Stratfor näiteks kirjeldas teda üsna ühemõtteliselt mõrva ilmse tellijana. Nimelt tapeti Viinis 13. jaanuaril endine Tšetšeeni mässuline, hiljem lühidalt Kadõrovi julgeolekuteenistuses töötama sunnitud Umar Israilov, kes Kadõrovi juurest esmalt Poolasse ja seejärel Austriasse pagemise järel õõvastavaid üksikasju sisaldanud kaebusi produtseeris. Härra president, samuti tänane Riigiduuma liige Adam Delimhanov, olla ohvrite, sh Israilovi enese piinamises mõnuga isiklikult kaasa löönud. Innovaatilist vaimu üles näidates rakendasid kadõrovlased ohvrite piinamiseks väidetavasti edukalt jõusaali instrumente.

Stratfori arvamust mööda tuli Kadõrovil Viinis mõrva toime panekuks kindlasti ka Moskva luba saada.

Israilovi surmast, elust ja süüdistustest kirjutab pikalt New York Times.

Ka Umar Israilovi vanemad (Kadõrov sõdib vastalistega nende sugulasi vangistades ja piinates) olid peale poja välismaalepagemist kogetud kannatuste järel sunnitud pelgupaika otsima Norra Kuningriigist.