Medvedevi miilitsareformist

17. august 2010

Jevgeni Gontmahheri kommentaar Medvedevi ponnistustele kirjalikus ja suulises vormis (vahendab Paul Goble). Gontmahher leiab, et siseministeeriumi eest salajas ettevalmistatud miilitsareform, mille Medvedev alles avalikustas ja 1. jaanuariks jõustada soovib, on kas Medvedevi katse enne presidendiaja lõppu “midagi ära ka teha” või valimiskampaania väga riskantne avalöök. Venemaa siseministeeriumi struktuurides töötab üle miljoni inimese ja sellesse korruptsioonipessa uuenduste toomine ei ole sugugi kõigile meeltmööda. Kuigi laiad rahvahulgad tänast miilitsat ei usalda ja reforme tervitada võiks, ei ole näiteks reformi ehk tühiseim, kuid rahvale ehk arusaadavaim osa — miilitsa politseiks ümber nimetamine, sugugi populaarne.

Siinkohal tahaks aralt märkida, et Venemaa ja Gruusia, suured vaenlased nagu nad on, kipuvad vähemalt aegajalt nii hääs kui halvas teineteist kopeerima. Üks saavutus, mida Saakašvilile omistatakse, on politseireform ja vähemalt kõige lihtlabasema ning kodanikule nähtavama korruptsiooni väljajuurimine politseistruktuuridest. Ehk on Medvedevi uus suur eesmärk kuidagi Gruusia saavutusest inspireeritud. Gruusias omakorda endiselt käsil Venemaa kopeerimine halvas — planeeritud konstitutsiooniparandused valmistuvad ajaks, mil Saakašvili presidendivolitused otsa saavad ja suurendavad peaministri võimu võrreldes presidendiga. Nõnda kopeerib Saakašvili Putini poliitilist teekonda. Venemaa omakorda mõningate (nt vist Välismääraja saates kõlanud) spekulatsioonide kohaselt muudab ka edaspidi põhiseadust nii, et Putin veel pikka aega peaministri ametis püsida saaks ehk siis vähendab sarnaselt Gruusiaga presidendi volitusi.

Mis toob tagasi küsimuse juurde, mis on Medvedevil arus, et ta miilitsat pahupidi pöörata tahab (mina ei oska reformikavade revolutsioonilisust tegelikult olemasoleva info põhjal  väga hinnata). Kas ta on Putini kahuriliha ja võtab enese peale musta, aga Putinigi arvates vajaliku töö või kavandab enesele iseseisvat poliitilist tulevikku. Või tehakse tegemise pärast. Ut aliquid fieri videatur — et näiks, nagu midagi tehakse. Ladina keelt tundmata laenan selle fraasi heas usus zooloog Turovski raamatust. “Väga tihti teevd loomad midagi just selleks, et eelkõige endale näidata — nad teevad midagi õiget, tähtsat, head ja vajalikku.”

Ja lõpetuseks igasuguse sügava tagamõtteta sealtsamast Turovski loomaloost: “Kui mõni loom prajasti tahab liigikaaslastele või … mõista anda …et ta ei ole ohtlik, siis hakkab see loom näiteks ennast puhastama … see loom on parajasti väga ametis endaga, ta tegeleb enda puhastamisega, järelikult me ei pruugi teda karta, me ei pea tema eest ära jooksma.”

Kui Kõrgõzstani president kevadel (teenitult) võimult tõugati, eelnesid sellele Venemaa Kremlitruu ajakirjanduse paljastused ja rünnakud Bakijevi isiku ja klanni vastu. Kõrgõzstanist pagenud Bakijevi võttis oma tiiva alla “Euroopa viimane diktaator” Aleksandr Lukašenka.

Tänaseks on omakorda Lukašenkast saanud Kremlimeelsete kanalite rünnakuobjekt. Vaatamist tasub NTV-s hiljaaegu näidatud lühifilm “Ristiisa”. Otsi youtubest filmi Крестный Батька Лукашенко, või proovi järgmisi linke: filmi esimene osa või versioon ja seda poolenisti kordav järg, kus muuhulgas Bakijev, Berezovski ja Saakašvili rohkem tähelepanu saavad. Vähe sellest, Moskvas võetakse nüüd heatahtlikult vastu elevil Valgevene opositsionääre, kes seni ainult lääne pool mõistmist leidsid.

Valgevene omakorda on leidnud ootamatu sõbra Mihheil Saakašvilis, Putini ründamiseks sobib ka Boriss Nemtsov ja Moldova presidendi kohusetäitja Mihai Ghimpu.

Kompromaadisõjast kirjutab kenasti Русский Newsweek artiklis “Хотят ли белорусские войны“. (Pealkiri muidugi osutab vanale laulule, mida muide kogemata kombel tunnike enne artikli avamist kuulama juhtusin. Olgu ta siis ka siia lingitud, Georg Otsa esituses: Хотят ли русские войны.)

Näib, et Venemaa on äsjastele tolliliidu kavadele vaatamata Lukašenkale selja keeranud ja on valmis omal tagasihoidlikul moel tema kukkumisele kaasa aitama. Kui Lukašenka muidugi vastutulelikumaks ei muutu.

Soovitan vaadata Fareed Zakaria intervjuud  Hermitage Capitali pealiku William Browderiga, kes kõneleb sellest, kuidas tema ettevõted Venemaal kohtu- ja politseijõudude abiga pihta pandi ja kuis asjaosalised tema juristi Sergei Magnitski vanglas surnuks vaevasid:

http://edition.cnn.com/video/?/video/podcasts/fareedzakaria/site/2010/05/23/gps.podcast.05.23.cnn

Nii et vaadaku ette kõik, kes Venemaale suuri summasid investeerivad.

Kui riiklike ja mafioossete struktuuride kaunis koostöö ette vaatama ei sunni, siis ehk on tähelepanuväärne see, et Venemaa rahandusministri sõnul hakkavad riigi reservid otsa lõppema, ja et naftahind ei ole nii kõrge, kui Venemaal vaja. See tähendab, et Vene valitsusel on tarvis valida, kas kasvatada riigivõlga või kärpida eelarvet.

Ülalosutatud CNNi saates on intervjueeritud ka Mihheil Saakašvilit ning vesteldud härrade Stephen Coheni ja Bret Stephensiga. Need lõigud, tundub, võib ka vaatamata jätta. Härra Saakašvili puhul ei saa aga märkimata jätta seda, et paistab omamoodi Putinit tegevat. Ettevalmistamisel on nimelt konstitutsiooniparandused, mis Gruusia peaministri võimupiire presidendi omade arvel oluliselt kasvatavad. Parandused jõustuksid Saakašvili ametiaja lõpul. Seadus ei luba tal kolmandat korda presidendiametisse asuda, seega võib oodata, et 2013. aastal võtab Saakašvili sisse valitsusjuhi reformitud ametiposti.

Kaitsmatu Venemaa

29. juuli 2009

Jäin eile lugema Stratfori kirjatükki, katset selgitada Venemaa geopoliitilisi soove ja ideoloogilisi valikuid, mille tinginud tema geograafia eripärad. Võiks olla huvitav lugemine mõnelegi:

The Geopolitics of Russia: Permanent Struggle

Ja kui juba loed, silmitse kõrvale toda kaarti, mille ülaservas kiri “russian perspective”.

Muidugi, võib kukalt kratsida, miks peaks tänapäeva tuumarelvastatud Venemaa neist samadest hirmudest lähtuma, mis kasu noist relvadest siis üldse?

Paul Goble on inglise keeles ümber jutustanud kaks huvitavat venekeelset kirjatükki:

Esiteks diagnoosib “keegi õigeusu preester” Vene riigil 9. mai puhul sotsiopaatia (ehk antisotsiaalse isiksushäire): artikkel vene keeles või Goble vahendusel inglise keeles. Kuna Goble ütleb, et härra autor on “a Russian Orthodox priest“, on asjakohane ära märkida, et (tänase seisuga) oleks Jakov Krotovit õigem esitleda Ukraina Autokefaalse Õigeusu kiriku vaimuliku ja Raadio Vaba Euroopa ajakirjanikuna. Kes muide lõpetanud Moskva Ülikooli ajaloolasena.

Teises artiklis, mis tähelepanu äratas, räägib kunagine noorim Riigiduuma liige ja serblaste poolel Bosnia sõjast osa võtnud Mark Feigin saksa-ameerika sinoloogi (ja pöördunud endise kommunisti) Karl Wittfogeli 1957. aastal avaldatud teosest “Idamaine despotism” ja sellest, kuis raamat aitavat mõista tänastki Venemaad. Originaal vene keeles / ümberjutustus inglise keeles.

Виттфогель обвинял Маркса в умышленном замалчивании того факта, что в условиях азиатского деспотизма бюрократия является правящим классом. К. Виттфогель, будучи одним из крупнейших синологов, практически в самом начале своей научной карьеры обнаружил, что на доколониальном Востоке (прежде всего в Китае) существует «специфическое» общество — не буржуазное, не феодальное, не рабовладельческое.

Putin ja hülged

5. aprill 2009

Tulin vaatama, kas mu blogi alles, panen siia selle sündmuse puhul kirja ka ühe positiivsepoolse uudise Venemaa Föderatsioonist. Nimelt otsustas Vladimir Vladimirovitš end inimlikuna näidata ja kuulutas umbes kuu aega tagasi valitsuskabineti istungil, et võigas jaht mõnenädalastele grööni hülge poegadele tulnuks juba ammu keelustada. Loodusvarade ministeerium andiski märtsi keskel teada, et nüüdsest ei tohi vähem kui aastavanuseid grööni hülgeid Venemaal enam maha nottida. Ministeerium tegi komplimendi hülgepoegade kaitseks välja astunud kodanikeühendustele (mis on keelu nimel võidelnud 15 aastat).

Grööni hülge poegi hinnatakse nendelt saadava kallihinnalise karusnaha pärast, nende surmamiseks või uimastamiseks kasutatakse kaikaid, et nahka mitte rikkuda. Juhtuvat et uimaseks löödud hülgepoeg nülitakse elusalt.

English Russia on avaldanud pilte hülgepoegade “kontsentratsioonilaagritest” Arhangelski oblastis. Mõne koleda pildi Kanada hülgejahist tõi ära hülgejahist kirjutanud Russia Blog.

Grööni hülge poegade küttimine (va. päris pisikesed alles valget karva kandvad pojad) on jätkuvalt lubatud Kanadas ja Norras. Euroopa Liit on astunud samme hülgenahkade impordi keelustamiseks (kuuldavasti veetakse grööni hülge nahkasid juba praegu aeg-ajalt saarmanahkade pähe). Kanada nõuab, et Euroopa teeks humaanselt (s.t. Kanadas) tapetud hüljestele erandi ja ähvardab vastasel korral “tegutseda” (kaevata WTO-le). Euroopa plaanide pärast on mures inuiti hülgekütid.

Riigiduuma kiitis hülgepoegade küttimist keelava seaduseelnõu tegelikult heaks juba kümmekond aastat tagasi, kuid tollal pidas Putin vajalikuks seaduse vetostada.

Valge mere äärsed hülgekütid (pomoorid) keelust vaimustatud ei olnud, aga valitsus tõotas neid lähematel aastatel rahaliselt toetada.

Halvaks uudiseks Venemaa hüljestele on see, et globaalse soojenemise tingimustes Valge mere jääkate aina kahaneb. Tänavugi hukkunud tuhandeid hülgepoegi laevade poolt lõhutud jäält enneaegselt merevette sattudes. Keskkonnaorganisatsioonide järgmine nõudmine on laevaliikluse piiramine.

Venemaal on kahtlemata keerulised ajad, kuid vahelduseks juhtub ka sellist, mida Venemaa liidrid kordaminekuteks loevad. Moskvas kogunesid sel nädalal Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (ODKB) ning Euraasia majandusühenduse (EurAsEc) liikmesriikide riigipead ja sündmusega seoses ja seosetult juhtus viimaste päevade jooksul mõndagi huvitavat.

Kõrgõzstan tahab USA sõjaväebaasi sulgeda

Kõrgõzstan, nagu tegelikult teisedki Kesk-Aasia riigid, on aastaid püüdnud istuda mitmel toolil — kurameerida kord Venemaa, kord Ühendriikide, kord Hiinaga. Nii paiknevad Kõrgõzstanis tänini nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasid.

Teisipäeval teatas Kõrgõzstani president Bakijev pärast kohtumist Dmitri Medvedeviga Moskvas ajakirjanikele, et Ameerika Ühendriigid peavad lahkuma Manasi armeebaasist, mida ameeriklased on 2001. aastast saadik kasutanud Afganistani kampaania toetuseks. Bakijevi arvates ei maksa ameeriklased baasi eest piisavalt aga austa Kõrgõsztani suveräänsust (ameerika sõduri üle, kes tappis 2006. aastal kirgiisi, ei võimaldanud Ühendriigid kohut pidada). Kolmapäeval lisandunud Kõrgõzstani-poolsetest kommentaaridest kostus ka seisukoht nagu oleks baasi pidamine muutunud tarbetuks, kuna Afganistan olevat juba peaaegu funktsioneeriv riik.

President Obama on teatavasti seadnud sihi Afganistanis tehtavate pingutuste intensiivistamisele, plaanides suurendada ka sealset väekontingenti. Ameeriklaste varustusteed on aga värske uudisetagi löögi all (teisipäeval näiteks võis lugeda teadet, et sissid on õhku lasknud silla Khyberi mäekurus).

USA maksis Manasi õhuväebaasi kasutamise eest Kõrgõsztanile 63 miljoni dollarilist aastarenti ja koos kõiksugu rahalise abiga oli baasi eest makstav summa150 miljonit dollarit aastas. See raharaasuke moodustas oulise osa Kõrgõzstani eelarvetuludest (~1,1 miljardit dollarit).

Ameeriklased on väitnud, et olid valmis summat ka suurendama, aga präänikuid, mida Biškekile pakuti, polnud ilmselt piisavad (lisaks juba nimetatule olevat lubatud abi võitluses narkokaubandusega ning Kõrgõzstani siseasjadesse sekkumatajätmist).

Ameeriklaste baasi sulgemisest on ühel või teisel põhjusel ammu huvitatud olnud Vene riik, mis ilmselt tegi Kõrgõzstanile “pakkumise, millest ei saa keelduda”. Rahvusvaheline finantskriis pole Kõrgõzstani puutumata jätnud ja Venemaa poolt ette pandust on tõesti raske ära öelda. Venemaa lubas

  • kustutada Kõrgõsztani 180-miljoni dollarilise võla;
  • 150 miljonit dollarit tagastamatut abi;
  • 300 miljonit dollarit pikaajalist (40 aastat) madala intressiga (0,75%) laenu;
  • lisaks ~1,7 miljardit dollarit investeeringuid panusena Narõni jõele ehitatava hüdroelektrijaama valmimiseks..

Vastu saab Venemaa (lisaks katsetele Manasi baasi sulgeda) osaluse Kõrgõzstani relvatootmisettevõttes, Kõrgõzstani osaluse vastloodud ODKB kiirreageerimisjõududest, räägitud on ka võimalikust Venemaa kosmosevägede baasist Kõrgõzstani lõunaosas.

Ometi ei unustanud Venemaa ja Kõrgõzstani kõrged esindajad kinnitada, et nad justkui nagu toetaks jätkuvalt terrorismivastast operatsiooni Afganistanis.

On peetud võimalikuks, et ameeriklased lihtsalt keelduvad praegu kottide pakkimisest. Baaside leping kehtib ja lepingus olevat sätestatud 180-päevane etteteatamisaeg baasi sulgemissoovi korral. Võib eeldada, et ameeriklased ja venelased asuvad kauplema (nt. võivad kauplemisobjektide seas olla raketikilp, Ukraina ja Gruusia NATOssevõtmine). Kauplemist on ameeriklastel ka Biškekiga, ja kui kauplemine ei anna tulemusi — oletanud mõned vist Bakijevi lojalistid — püütakse ära kasutada poliitiliselt ärevaid aegu Kõrgõzstanis, ehk osutatakse abi opositsioonile millegi “värvilise” korraldamiseks. Tagavaravariandina tulevad kõne alla alternatiivsed varustusliinid, kõneldud on näiteks Tadžikistanist (vt. allpool).

Siiski näib, et Kõrgõzstan on korraks maailma poliitika tuuli tabanud ja kaupleb enesele raskel ajal tarvilise suutäie. Muuhulgas ka ameeriklaste käest.

Muide, kirgiiside meelsuse iseloomustamiseks: mitte väga ammu läbi viidud küsitluste andmetel polnud enamikul Kõrgõzstani elanikest midagi Venemaaga taasühinemise vastu.

Ameeriklased on avaldanud imestust Venemaa käitumise üle Manasi baasi suhtes, osutades sellele, et terrorismivastane võitlus Afganistani pinnal teenivat Venemaagi huve.

Solvunud tadžikid

Venemaa investeering Kõrgõzstani hüdrojaamaprojekti on huvitav kui meenutada Dmitri Medvedevi väljendusi hiljutiselt Taškendi-visiidil. Medvedev teatas Islam Karimovi meeleheaks, et Tadžikistani ja Kõrgõzstani territooriumitele hüdroenergeetilisi objekte rajades (teostumislootust on neil just Venemaa finantside kaasamisel), tuleb arvesse võtta kõigi piirkonna riikide, Usbekistani, huvisid. Usbekistan vajab ja nõuab vett. Venemaal/Gazpromil/Medvedevil on omakorda hädasti tarvis Usbekistani gaasi, sest Euroopasse kulgevaid gaasitorusid on vaja millegagi täita ja Venemaa kui gaasitarnija usaldusväärsus sai gaasisõjas Ukrainaga tõsiselt kannatada. Nii tõsiselt, et eurooplased asusid taaskord aktiivselt otsima võimalusi piirkonna pakutava gaasi Venemaast ringiga mööda juhtimiseks.

Tadžikistan vaevleb kõigi muude hädade kõrval energiakriisis. Usbekistan seab Tadžiki võimude sõnutsi takistusi elektritransiidile Türkmenistanist ja ka gaasikraane kipub naaber kinni keerama. 99% Tadžikistanis toodetavast elektrist tuleb hüdrojaamadest ja energiajulgeoleku suurendamiseks püütakse suurendada hüdrojaamade arvu. Veeressursside kinnipidamisel kannatavad kasvava veevajadusega Usbekistani huvid (ja Araali merest — ja just selle Usbekistanis paiknevast jäänukist — pole enam suurt midagi järel).

Medvedevi sõnad Taškendis šokeerisid Tadžikistani presidenti ja solvunult otsustas ta mitte ilmuda ODKB ja EurAsEci tippkohtumisele Moskvas. Tadžiki poliitvaatleja tuletas meelde, et Tadžikistan on tänini tasuta majutanud Venemaa kosmosevägede baase üsna tasuta, seades end — juhul kui Venemaa peaks sattuma suurde sõjalisse konflikti — esmaseks sihtmärgiks. Tadžikistan peaks asuma baaside eest tasu nõudma, sest juhul kui Venemaa seab takistusi Tadžikistani energiajulgeoleku kindlustamisele, vajab Tadžikistan vähemalt raha sisseostetud elektri ja energiakandjate eest maksmiseks. Võimalik, et jutud Venemaa kosmosevägede paigutamisest Kõrgõzstani on seotud just selle Dušanbe hüpoteetilise surveabinõuga.

Selgus aga, et Venemaal on president Rahmoni Moskvasse väga vaja — Venemaa suur plaan oli rajada ODKB kiirreageerimisjõud ja ühe liikmesriigi juhi mitteilmumisel jäänuks see suursündmus ära. Emomali Rahmoni ümberveenmisele kaasatud “kõik jõud”, Kurmanbek Bakijevgi rippunud telefoni otsas.

Mõtleski president Rahmon ümber ja lendas viimsel hetkel Moskvasse, kus väidetavasti sattus raskustesse öömaja leidmisega. President-hotellis selgus, et pole broneeringut ega vaba presidendisviiti, sama kordus Kuldsõrmuses. Lahenenud asi nii, et tuntud Usbekistani ärimees Salim Abduvalijev, maadlusliidu juht ja kuuldavasti narkomaffia ninamees, soostus oma ruumid vabastama.

Kasahstani pangakriis

Veebruari algul võttis Kasahstani riik kontrolli alla 78,14% kohalikust suurimast pangast. Kiiresti tehti müügipakkumine venelaste Sberbankile. Selle postituse kirjutamise ajal devalveeriti tenge. Oletatakse, et suure panga saatus tabab ka ülejäänud kolme tähtsamat. Suurpanga juht (end. opositsioonitegelane) löödi minema ja sülgas muidugi riigi pihta tõrva.

Nezavizimaja Gazeta järeldab, et realiseerumas on Venemaa majandusministri Elvira Nabiullina poolt 23. jaanuaril kuulutatu, mille kohaselt annab rahvusvaheline finantskriis suurepärased võimalused vene bisnesi ekspansiooniks piiride taha, mida Vene riik tema meelest toetama peaks. Leht spekuleerib, et võimaliku ostu sooritab Sberbank selle raha arvel, mis Venemaa valitsusel kavas täiendavalt pankade toetamiseks välja käia.

Moskva tippkohtumine

ODKB ja Euraseci tippkohtumisel oli veidravõitu seisus Usbekistan, kes sügisel majandusühendusest välja astus.

ODKB otsustas tõepoolest Venemaa rõõmuks kiirreageerimisjõud moodustada, koosseisu kuuluks umbes kümme tuhat meest, sealhulgas Venemaalt õhujõud/parašütistid, Kasahstanilt suurem maavägede üksus, lisaks pataljonid Armeeniast, Valgevenest, Kõrgõzstanist, Tadžikistanist ning tundub, et tõesti ka Usbekistanist. Mõnel nimetatud riikidest keelab põhiseadus tegelikult sõjalistes blokkides osalemise.

Kiirreageerimisjõudude loomise sooviga tuli Medvedev välja septembri algul, kui tugevasti päevakorral veel Gruusia sõda. Organisatsiooni üheks argsi väljaöeldud eesmärgiks on vastukaal NATOle.

EurAsEci suurimaks saavutuseks oli kuuldavasti mingisuguse 10-miljardidollarise vastastikuseks abiks mõeldud kriisifondi loomine. Venemaa paneb sinna 7,5 miljardit ja Kasahstan miljardi.

Lõpetuseks ütleks aga, et pealkirja võinuks ka küsimusena vormistada. Pole veel selge, kuivõrd on tegemist Venemaa edusammudega, kuivõrd piirkonna riikide tavapärase manööverdamisega suurte ja tugevate vahel. Ja kas Venemaa saab enesele praegu lubada raha puistamist Kesk-Aasiasse (lisaks Kuubale, Valgevenesse).

Ja tsitaat Aleksandr Goltsilt:

At first glance it would appear that, in full accordance with the Kremlin’s realpolitik, the entire territory of the former Soviet Union has been turned into one giant chessboard on which the battle between Moscow and Washington is being played out. The only problem is that in this match, there is only one player and he seems to be carrying out some complex maneuver aimed at himself.

Baburina, Markelov

Anastasja Baburina, Stanislav Markelov

Õigeusklike kolmekuningapäeval, 19. jaanuaril tapeti Moskvas Stanislav Markelov ja noor naisajakirjanik Anastasja Baburina, kelle patuks oli nähtavasti katse mõrtsukat takistada. “On ajastu jäle sümbol, et advokaat ja ajakirjanik tapeti samaaegselt,” kommenteeris Venemaa Ajakirjanike Liidu juht.

(Eesti ajakirjandus on sellest sündmusest üsna ülevaatlikult juba kirjutanud, lisada mul *väga palju* arvatavasti ei ole, olgu lugeja hoiatatud. Umar Israilovi tapmine, millest postituse lõpus, on vist Eesti ajakirjanduses alles kajastamata.)

Markelov oli äsja püüdnud vaidlustada polkovnik Juri Budanovi ennetähtaegset vabastamist, mis leidis aset jaanuari algul. Budanov röövis, vägistas ja tappis Teise Tšetšeenija sõja päevil 18-aastase tšetšeeni tüdruku Elza Kungajeva. Kungajevitele, keda Markelov esindas, lubas Budanov, kui ta vangi mõisteti, kurja kättemaksu. Markelovit ennastki olevat selle juhtumi pärast surmaga ähvardatud. Neil päevil varjavad Kungajevid end Norra Kuningriigis, seoses mõrvatööga Moskvas olevat nad politsei kaitse alla võetud.

Budanovi ja Kungajeva lugu kirjeldas Venemaa avalikkusele 2006. aastal tapetud Novaja Gazeta ajakirjanik ja Markelovi hea sõber Anna Politkovskaja (eesti keeles vt “Putini Venemaa”, Eesti Päevalehe kirjastus, 2006). Novaja Gazeta heaks töötas ka Anastasja Baburova, kellest sai juba neljas NG ajakirjanik, kes “Putini ajal” vägivaldselt teise ilma saadetud. Kõik need mõrvad, võib öelda, on lahendamata.

Novaja Gazeta omanik Aleksandr Lebedev taotles pärast järjekordse kaastöölise tapmist ajakirjanike relvastamist. Võimud keeldusid.

Võimalike Markelovi mõrtsukatena ei nähta sugugi vaid Budanovi toetajaid. Oletatakse, et Markelov võis teada mõndagi Politkovskaja surma asjaolude kohta. Markelov kaitses ka Himkinskaja Pravda toimetajat Mihhail Beketovit, kes sügisel pea surnuks peksti ning siiani haiglas hinge vaagub ning näiteks Nord-Osti sündmustes viga saanud tšetšeenist pantvangi, kes haiglas vahistati, kuna rääkis emakeelt.

Markelov oli tšetšeenide seas muidugi lugupeetud, peale tapatööd osalenud tema mälestusrongkäigus Groznõis mitu tuhat inimest. Kadõrov autasustas Markelovit postuumselt.

Markelovi matuseid piiras OMON, kontrolliti kohaletulnute dokumente. Võimukandjad Moskvast polnud matustepäevaks kaastundeavaldustega esinenud. Jaanuari viimastel päevadel kutsus Medvedev siiski NG omanikeringi kuuluva Gorbatšovi ja ajalehe peatoimetaja vaikseks vestluseks enese juurde. Väitis et ei taha valjuhäälseid avaldusi teha, kuna uurimisorganid võtaksid seda suunisena, mida tema juristina taluda ei või. Julia Latõnina igatahes otsustas Medvedevit selle sammu eest kiita — palju kergem on teha viga kui seda tunnistada.

***

Isand Kadõrov aga, kes Markelovit nii lahkesti meeles pidas, sattus süngesse valgusesse seoses ühe teise jaanuarikuise mõrvatööga, Stratfor näiteks kirjeldas teda üsna ühemõtteliselt mõrva ilmse tellijana. Nimelt tapeti Viinis 13. jaanuaril endine Tšetšeeni mässuline, hiljem lühidalt Kadõrovi julgeolekuteenistuses töötama sunnitud Umar Israilov, kes Kadõrovi juurest esmalt Poolasse ja seejärel Austriasse pagemise järel õõvastavaid üksikasju sisaldanud kaebusi produtseeris. Härra president, samuti tänane Riigiduuma liige Adam Delimhanov, olla ohvrite, sh Israilovi enese piinamises mõnuga isiklikult kaasa löönud. Innovaatilist vaimu üles näidates rakendasid kadõrovlased ohvrite piinamiseks väidetavasti edukalt jõusaali instrumente.

Stratfori arvamust mööda tuli Kadõrovil Viinis mõrva toime panekuks kindlasti ka Moskva luba saada.

Israilovi surmast, elust ja süüdistustest kirjutab pikalt New York Times.

Ka Umar Israilovi vanemad (Kadõrov sõdib vastalistega nende sugulasi vangistades ja piinates) olid peale poja välismaalepagemist kogetud kannatuste järel sunnitud pelgupaika otsima Norra Kuningriigist.

Koomasse pekstud Himki tõde

28. november 2008

Kodumaine ajakirjandus Õhtulehe näol on küll ära märkinud, et keegi ajakirjanik Mihhail Beketov on (13. novembri paiku) koomasse pekstud, kuid jätab esitamata konteksti, mis meile huvipakkuv: see on seesama Beketov, kes Pronkskriisi päevil Himki võimude tegevust Himki sõjamonumentide hävitamisel päevavalgele kiskus. Juba 2007. aasta aprillis pandi hoiatuseks põlema mehe auto, tänavu tapeti koer.

Read the rest of this entry »