Teise Venemaa veebisait vahendab ingushetiya.ru teateid, et Inguššias, kus ametlikel andmetel ligi 100% valimisõiguslikest kodanikest duumavalimistel Ühtse Venemaa poolt hääletas (sõltumatute vaatlejate hinnangul oli valimisaktiivsus aga vähem kui kümme protsenti), on käimas kampaania, mille käigus juba rohkem kui kolmandik valimisõiguslikest kodanikest on deklareerinud, et nemad valimas ei käinud. Juhul kui peaprokuratuur aktsiooni ignoreerib, kavatsevat aktivistid pöörduda Euroopa inimõiguste kohtusse.

Kaamerasilma ette on jäänud väga paljuhäälne valijanna.

Venemaa rahvas on oma valiku teinud, aidaku neid Jumal — nõnda kommenteerinud pühapäevaseid valimisi Valdas Adamkus. Duuma jõuvahekorrad tegelikult kuigivõrd ei muutunud, Ühtse Venemaa tulemus oli häbituid rikkumisi arvestades üllatavalt nadi. Aga on see kõik üldse tähtis? Tegelik võimuvõitlus leiab aset hoopis mujal ja valimisteaegne vaherahu paistis juba esmaspäeval murtud olevat.

Stratfor, mida aegajalt kiigata õnnestub, kirjeldab Venemaal sündivat järjekindlalt Rosnefti ja Gazpromi, teisisõnu Setšini ja Surkovi klannide maadejagamisena. Siin varem jutuks olnud Tšerkessovi klann vast nõnda mõjukas ei ole.

Stratfor leiab, et Putini “parem ja vasak käsi” põlgavad teineteist tõsiselt, Setšin seejuures olla oma mõju kaotamas, Vladislav Surkov (sünninimega Aslambek Dudajev), tõusuteel. Mine tea, kodanik Švartsmani skandaalne intervjuu Kommersandile näiteks jätab mulje, nagu oleks just Igor Setšin hetkel Venemaa mõjukaim mees. (Viidatud jutuajamine maalis pildi jõuametkondade poolt dirigeeritavast “ümberprivatiseerimise” kampaaniast, mis Venemaa rikkused “igasugu hodorovskite” käest nö õigete inimeste kontrolli alla juhatab. Selline tore jõuametnike sotsiaalfond, lesed ja orvud ka meeles peetud. Kas see on alasti tõde või paras kõverpeegeldus teab tont, koduerakonnast visati Švartsman selle jutukese eest igatahes välja.)

Hiljuti ärevust tekitanud aserahandusminister Stortšaki vahistamine oli Stratforigi arvates ette võetud Kudrini ja stabilisatsioonifondi ründamiseks. Võidujooksus Gazpromiga nimelt on Rosneft suurtesse võlgadesse sattunud, katteks Jukoselt röövitu müümine ei tule kõne alla, kui põhikonkurent sellele käpa peale võib panna. Mistõttu Setšini keel limpsavatki stabfondi järele, kuhu kohusetundlik raamatupidaja Kudrin Venemaale viletsamateks päevadeks (naftahinna kukkumine) ja inflatsioonisurve pidurdamiseks naftaraha korjab.

Teiseks Setšini sihtmärgiks olevat Vene esirikkur Oleg Deripaska, kelle äriimpeeriumi õitsengu taga
suuresti hüvad suhted Surkoviga. Deripaska Rusal on üles ostmas Russnefti (ära Rosneftiga
segi aja), mille bossi Mihhail Gutserijevi põhjalaskmise võtnud Setšini kamp ette unistusega Russneft Rosnefti varadega liita.

Sergei Stortšaki kaela määriti esmaspäeval uued süüdistused, seekord seoses Nõukogude võlaga Kuveidile. On vähe kahtlust, et süüdistuste aluseks on taas täiesti seaduspärased tegemised, mille käigus stabilisatsioonifondi ülelaekumisi pruugiti välisvõla kustutamiseks. Kudrin on Stortšakki vapralt kaitsnud ja rahandusministeerium kavatseb esialgsete süüdistuste aluseks olevad tehingud lõpule viia. Näib, et Kudrin on siiski tõsine sihtmärk…

Andrei Illarionov muide ennustab bürokraatiale üldisemalt “pikkade nugade ööd”, kuna institutsioonide hävitamine Venemaal on jõudnud staadiumisse, kus lünka tuleb (valikulise või massilise) terroriähvardusega kompenseerima hakata. Stortšaki looga kõrvutab Illarionov veel Narkokontrolli teenistuse asejuhi Bulbovi vahistamist. Tšerkessovlase Bulbovi puhul spekuleeritakse muide, et tema hirmsa patu — fsblaste pealtkuulamisega, pidi kursis olema Putin. Kas peaksime siis oletama, et Vladimir Vladimirovitš isiklikult hakkab Setšinile-Patruševile alla jääma?

Veel tuleb märkida, et päeval peale valimisi algasid suurejoonelised ümberkorraldused Rosnefti juhtkonnas. Initsiaator on Igor Setšin.

Deripaska soovide osas Russnefti ostmiseks pidi selgust tooma 30. november. Kohus aga teatas, et arutab asja järgmisel aastal.