Island-Island veel üks kord

Heitsin pilgu oma 8. oktoobri postitusele, mis Islandi muredele kaasa elas. Tagantjärele lugedes on tegu pisut ebaõnnestunud kirjutisega. Mujal jõudsin siiski avaldada oma meelest sisukama arvamuse, et Island mängib, nagu Külma sõja ajal korduvalt tegi, taaskord Vene kaardile.

Tänase seisuga ongi jutud Vene laenust Islandile hajunud ja appi on kapanud Rahvusvaheline Valuutafond. Kui tavapäraselt ei tohiks IMF anda hädalisele laenu enam kui kolm hädalise riigi kvooti, siis Islandi saak (kaks milljardit dollarit) on kogunisti kvooti üksteistkümmend. Võibolla peaks islandlased olema õnnelikud, et sattusid hätta nõnda vara — nüüd on juba ka Ukrainale eraldatud 16 miljardit dollarit ja IMFi rahakohvrid pole sugugi põhjatud. (Õigemini olevat nende põhjas, vähemalt “kiiret raha”, kõigest 200 miljardit dollarit.)

*

Kui ajaloost veelkord kahe sõnaga kõneleda, siis Vene kaarti lubas Islandil välja mängida strateegiline tähtsus Põhja-Atlandil. Hädises olukorras pani ähvardus, et Nõukogude abi Islandi oma leeri tirib Lääne korduvalt tegutsema.

Teise maailmasõja päevil rajasid ameeriklased liitlaste (esmalt brittide) okupeeritud Islandile lennujaama (Keflavíkurflugvöllur) ja kasutasid seda tähtsa vahepeatusena pommitajaid üle Atlandi saates. 130 000 elanikuga saarele paigutati sõja päevil rohkem kui poolesajatuhandeline väekontingent.

(Takkajärgi tuleb meelde Islandi nobelisti Halldór Kiljan Laxnessi “Aatomijaam”, mida sai kunagi loetud ajaloolisest taustast vähimatki teadmata. Jah, kunagi oli mahti ilukirjandustki lugeda.)

Kuigi esialgsed katsed sõja lõppedes end vahepeal Taanist täielikult iseseisvaks kuulutanud Islandilt baase kauemaks rentida jooksid liiva, naasesid ameeriklased 1951. aastal. Kuni 2006. aastani tegutses Keflavikis Külma sõja vältel oluliseks peetud sõjaväebaas. Island, NATO asutajaliige, ühelt poolt soovis kaitset Nõukogude Liidu eest, teiselt poolt polnud islandlased kunagi väga õnnelikud välisriigi baasi paiknemise üle Islandi territooriumil. Hoolimata isegi kaasnevaist rasvastest paladest. Tõrges Island seadis algusest peale karme tingimusi, muuhulgas ei tohtinud ameeriklased näiteks saarele tuua värvilisi sõdureid.

Eelmises Islandi-teemalises postituses osutatud 1952. aasta kalandustüli Suurbritanniaga oli alles esimene kriis, milles Keflaviki baas Islandile erikohtlemise tagas. Pikemalt kirjutada ei jaksa, kuid tursasõdadest (Cod Wars) ja Islandist Nõukogude-USA suhetes teab kindlasti rohkem rääkida näiteks Google.

island-island

Mäletan, et imestasin suvel Islandi 17-protsendiste intressimäärade üle. Kõrged intressid on Islandi pankadesse aastaid välisraha meelitanud ja pangad on laenuraha toel kiiresti kasvanud. Liiga kiiresti. Ühtäkki ületavad Islandi pankade kohustused riigi SKT kümnekordselt ja üleilmse rahakriisi küüsi sattunute häda pole riigil võimalik katta. Kaks panka on riik natsionaliseerinud (“Sajandi pangarööv”, hädaldavad pankurid). Aga pankrott ähvardab riiki ennast. Krooni langevat kurssi (kümne päevaga -30%) üritati siduda kaubanduspartnerite valuutadega, kuid see ei pidanud 24 tundigi ning kolmapäeval odavnes kroon dollari ja euro suhtes veel veerandi võrra.

“Vanad sõbrad” Islandile appi ei tule ja näiteks Britannia lubab Islandi hoopis kohtusse kaevata, sest mõnesaja tuhande briti säästud on Islandi pankades tuulde lendamas ja garanteerima oli need sunnitud Ühendkuningriik (Island garanteeris täielikult vaid kodumaised hoiused). Islandile on lubadusi andnud aga Vene riik, jutt käivat 4-miljardi-eurosest laenust (1/3 Islandi SKT-st). See uudis on mõnda sundinud küsima, kas Island langeb Venemaa mõjusfääri, kas Arktika järele nilpsav Venemaa saab kätte veelgi paremad kaardid?

Eks ta ole, Venemaal on omalgi muresid küllalt, märkimisväärsete summade (950 miljardit rubla) suunamine finantsturgude turgutamiseks pole erilisi tulemusi andnud. On aga ambitsioon ja seekord põhja-atlantiline. Samuti on kõiksugu ambitsioonid ju Ühendriikidel, mis kodumaiste probleemide keskel ei pea paljuks turgutada rahasüstiga näiteks hätta jäänud Gruusiat.

Islandlased meenutavad, et see pole mitte esimene, vaid kolmas kord viimase veerandsajandi jooksul, mil nende varandus pangakriisis ära aurab. Ja Venemaa, õigemini Nõukogude Liit, on Islandile varemgi hädas appi tulnud. 1950. aastatel aset leidnud “kalasõjas” Suurbritanniaga (britid keelasid Islandi kalatoodete impordi) aitas Islandi, mille tuludest umbes 9/10 moodustas kalaeksport, hädast Nõukogude Liidu “nafta-kala-vastu” programm. (“Lisaks andsid nad meile hulga kohutavaid vene autosid,” meenutab vana islandlane Guardianile.)

Esmaspäeval vastu võetud kriisiseadus lubab Islandil vajadusel kogu finantssektori riigi kontrolli alla võtta. Keegi heasoovlik läänlane (Lucas?) soovitas hiljaaegu Balti ja Ida-Euroopa regioonil samalaadsed seadusemuudatused igaks juhuks ette võtta — vältimaks häda korral idanaabri embusse langemist.

*

2007. aasta ÜRO inimarengu aruandes troonis Island esikohal. SKT-lt inimese kohta oli Islande esimese viie seas.

*

Lõpetuseks tsitaat Otto Strandmanilt, 1924. aastast, mil laenurahale majandust ehitav Eesti Vabariik oli langemas inflatsioonikeerisesse:

Kui meie tahame tõsiselt meie rahvamajanduse parandamisele asuda, kui meie tahame veerevat vankrit kinni pidada, siis tuleb, minu arusaamise järele, küll tagasi pöörata vana majandusteaduse juurde ja nimelt, et ükski rahvas ei või rohkem välja anda, kui tema ise produtseerib, ja raha on siis kindel, kui tema metalliga on kindlustatud.