Venemaa ja Kõrgõzstan 2011. aastal (prognoos 2010. detsembrist)

Riputan siia üles detsembris koostatud teksti, mis ilmus ingliskeelsena kogumikus “Russian Federation 2011. Short-term Prognosis“. (Ingliskeelsesse teksti on sattunud mõned häirivad tõlkevead — jäin teksti saatmisega hilja peale ja tõlgitud teksti üle vaatamise võimalus puudus.)

2010. aasta on Kõrgõzstani jaoks olnud tormiline ja stabiilsuse saabumine lähiajal on kaheldav.

Aprillis kukutati ligi 90 inimelu nõudnud sündmuste käigus president Kurmanbek Bakijev. Võimu võtnud ajutise valitsuse poolt algatatud uus põhiseadus asendas presidentaalse riigikorra parlamentaarsega. Põhiseaduse ülekaalukalt heaks kiitnud rahvahääletuse tulemust mõjutas nähtavasti juunis vallandunud verine konflikt riigi lõunaosas, kus kirgiiside ja usbekkide vahelises vägivallas võis hukkuda tuhandeid. Kannatanud pooleks olid konfliktis eelkõige usbekid. Tapatalgute vaibudes tabas kohtulik vastutus väheste eranditega taas usbekke.

Oktoobris läbi viidud parlamendivalimistel osalenud 29 parteist pääses üle künnise viis. Detsembri alguse seisuga ei ole parlamenti pääsenud parteid suutnud või soovinud valitsust moodustada. Usutavasti jõutakse ajutise kokkuleppeni enne kui ajutine president Roza Otunbajeva on sunnitud parlamendi laiali saatma.

Sõltumata sellest, kes moodustab uue valitsuse, otsivad Kõrgõzstani juhid jätkuvalt Venemaa toetust ja tähelepanu. Iseloomulikuks võib pidada seda, et valimisjärgsel nädalal lendasid parlamenti pääsenud viiest parteist nelja juhid või tipptasemel esindajad Moskvasse, kolm koguni samas lennukis. Puudus vaid läänemeelse mainega, viimasena parlamenti pääsenud Ata-Mekeni esindaja.

Kõrgõzstani ootused  Venemaale on suured, riigi eliit sõltub majanduslikult Venemaast, tarvitab suhtlemiseks pigem vene kui kirgiisi keelt ja hangib uudiseid venekeelsest meediast. Läbi Vene meedia saab Venemaa juhtkond mõjutada avalikku arvamust Kõrgõzstanis. Bakijevi kukutamisekski sai opositsioon julgust, kui Venemaa ajakirjandus võttis sihikule Bakijevite kuritarvitused. Parlamendivalimiste eel sattus rünnaku alla omakorda aprillirevolutsionäär ja Ata-Mekeni juht Ömürbek Tekebajev, uue konstitutsiooni põhiautor.

President Medvedev on väljendanud vastumeelsust parlamentaarse korra sisseseadmise vastu Kõrgõzstanis. Eeldatavasti jätkab Vene meedia Kõrgõzstani avaliku arvamuse meelestamist parlamentaarse korra vastu ning Venemaa juhtkond pakub oma tuge pigem nendele parteidele, mis on välja öelnud soovi tugeva juhi keskse korra juurde tagasi pöörduda. Venemaa juhid ei ole huvitatud neile olemuselt vastumeelse riigikorralduse edusammudest Kesk-Aasias ning eelistavad stabiilset liidrit, kelle tegevust lihtsam ennustada ja kontrollida.

On oodata samme Kõrgõzstani kaasamiseks Venemaa-Kasahstani-Valgevene tolliliitu. Kõrgõzstani ajutine valitsus avaldas huvi tolliliiduga ühinemiseks juba suvel. Kõrgõzstanis on poliitikuid, kes igatseks oluliselt tihedamatki integratsiooni Venemaaga. Parlamendipartei Ar-Namõs juht Feliks Kulov soovis 2007. aastal referendumit konföderatsiooni moodustamiseks Venemaaga. Tolliliit on seadnud eesmärgiks ühisturu loomise 2012. aastaks, kaugemaks ambitsiooniks on ühisraha kasutuselevõtt.

Venemaa huvid kohtuvad Kõrgõzstanis kahe suurvõimu: Ühendriikide ja Hiina omadega. Hiina huvid on eelkõige majanduslikud. USA omad lähimineviku põhjal otsustades eelkõige seotud Afganistani kampaania ja seda toetava Manasi lennuväebaasiga.

2009. aastal tegi Venemaa tõsise katse mõjutada Kõrgõzstani sulgema USA lennuväebaasi Manasis. Kõrgõzstanile lubati vastutasuks 2 miljardi dollari väärtuses võlgade kustutamist, soodsaid laene ja otseabi. Bakijev võttis lubatu vastu, kuid läks kokkuleppele omakorda panuseid tõstnud ameeriklastega, põhjustades sellega Moskva meelehärmi, mida suurendas teadmine, et Bakijevid kasutavad Moskva poolt eraldatud rahasummasid isiklikel eesmärkidel.

Ilmselt püüavad Kõrgõzstani uued võimud Manasi küsimuses (aga ka laiemalt) lõigata maksimaalset kasu suurriikide vastandlikelt huvidelt. Venemaa huvi Manasi sulgemise vastu ei ole 2011. aastal kindlasti enam sama suur nagu Gruusia sõja järgses õhkkonnas. Pigem annab Venemaa endale aru, et ameeriklaste lühiajaline kohalviibimine teenib ühiseid eesmärke Afganistanis. USA omakorda aktsepteerib Venemaa huvide primaarsust Kõrgõzstanis ja kaasab Gazpromi ning Kõrgõzstani ühisettevõtte palju tüli tekitanud Manasi baasi kütusetarnetesse.

Venemaa ja Kõrgõzstani koostööle Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (ODKB) raames püütakse anda vähemalt näilist sisu. ODKB ja Venemaa hoidusid – hoolimata Roza Otunbajeva abipalvest – sekkumast suvisesse etnilisse vägivalda, jättes nõnda kasutamata võimaluse õigustada ODKB olemasolu. Kõrgõzstanil pole põhjust loota, et organisatsioon sekkuks 2011. aastal potentsiaalselt jätkuvasse vägivalda rahvuslikul pinnal. Teine asi on see, kui vägivald võtab islamiterrorismi näo. Väljavaade, et Fergana oru riikidest saab islamiterrorismi kants, on Venemaale seda ebameeldivam, et piirkond on talle oluliseks võõrtööliste allikaks. Suur tööpuudus piirkonnas süvendab radikaalse islami väljavaateid. Venemaa püüab 2011. aastal suurendada oma sõjalist kohalolekut Kõrgõzstanis, nähtavasti realiseerub see ODKB baasi rajamise näol Oši piirkonda.

Ilmselt kõik parlamendiparteid peavad Kõrgõzstani tuleviku seisukohalt ülioluliseks hüdroenergiaprojektide ellu viimist, millele ägedalt vastu Usbekistan ja Kasahstan. Kõrgõzstan otsib neis küsimustes tuge Venemaalt, mis nähtavasti tulevalgi aastal lootust annab, kuid otsustavatest sammudest hoidub. Status quo selles küsimuses tähendab Moskva suuremat mõju kõigi kolme riigi üle. Samas on välismaised asjatundjad Kõrgõzstani hoiatanud: hüdroenergia ei pruugi olla jätkusuutlik lahendus. Kõrgõzstani jõgedele vett andvad liustikud sulavad prognooside kohaselt enne sajandi keskpaika. Perspektiivikamaks ja koguni odavamaks on peetud päikese- või geotermaalenergia rakendamist. Mõjuvõimu säilitamise huvides Venemaast selliste lahenduste sponsorit või propageerijat lähitulevikus ei saa.

Kokkuvõtteks : 2011. aastal taotleb Kõrgõzstan jätkuvalt aktiivselt Venemaa abi ja toetust, kuid ei ole lõpmatult vastutulelik Venemaa soovidele. Venemaa omakorda ei tõtta Kõrgõzstanile taaskord heldekäelist abi jagama, kuid on sunnitud aktiivset tähelepanu pöörama piirkonna julgeolekuküsimustele. Inertsist sekkub Venemaa Kõrgõzstani sisepoliitikasse, kuid kõhkleb esialgu, keda soosida.