Stratfori prognoosid neljandaks kvartaliks
28. september 2007
Konspekteerime. Huvitavam minu jaoks ikka Venemaaga seonduv, palju on välja jäetud, eriti Aafrikat ja Ladina-Ameerikat puudutav.
Ühendriigid ei saa Iraagist lahkuda, too oleks nagu riik hõbekandikul Iraanile ulatada. Nii et Bush hoiab väed sees, nii ulatuslikud kui võimalik. Illusioone enam pole, eesmärk nüüd puhtstrateegiline: kärpida Iraani mõju. Kurameeritakse sunniitidega. Iraanil pole mõistlik põrgut valla päästa — isegi Iraagi šiiitide käe läbi. Parem on see ähvardus õhus hoida ja läbirääkimisi pidada. Demokraadid Bushi sõda ei saboteeri, kasulikum on oodata valimisperioodini. Iraagi jamad, ühtsuse puudumine ja aeglustuma hakkav majandus kärbivad tõsiselt ameeriklaste võimalusi tegutseda oma “normaalses” rollis rahvusvahelise vahekohtunikuna.
See annab Venemaale (võibolla viimase) suurepärase võimaluse oma mõju kasvatada. Pikem konflikt ei sobi demograafiliste hädade tõttu. Tegutseda tuleb kohe. N. Liidu varisedes taganes Venemaa oma loomupärastest (natural) piiridest. Kui Venemaa tahab saabuvas demograafilises kriisis ellu jääda, peab ta end neis piirides taaskehtestama kuni veel on Läänega silmitsi seistes võrdlemisi tugev.
Esimene samm saab olema flirt Iraaniga. Oktoobri keskel külastab Putin mõttetut Kaspia rannikuriikide kogunemist Teheranis. On tõenäone, et edenevad kõnelused kõikvõimaliku Vene tehnika jagamiseks Iraanile vastasseisuks Ühendriikidega. Kremli huvi hoida Ühendriigid venivas Iraagi mülkas, võitmaks ise tegutsemisruumi. Pikemas perspektiivis on Iraan muidugi võistleja.
Venemaal olla kaks võimalust: leppida Ühendriikidega, et üks saab Nõukogude ruumi ja teine Iraani või ette võtta rida rünnakuid Lääne mõju väljajuurimiseks oma huvide piirkonnast. Suurimaks takistuseks olla Venemaale aga ta oma valitsus, st. Putini lahkumisega kaasnevad võimuheitlused. Oletades korraks, et Putin on võimeline oma rahutud liitlased ohjesse saama, oleks Venemaa võimalused geopoliitilisi hoope anda mitmekesised. Stratfor hindab, et Putini peas on prioriteedid sellised:
Esiteks tuleks vägedega üle ujutada Tšetšeenia, Inguššia ja Dagestan, et sealt mingit piiksugi ei tuleks.
Järgmiseks on kaalukausil on Ukraina, kus juba 30. septembril üldvalimised. Hoolimata riskist vallandada järgmine oranž mäsu, on Venemaal vaja Ukrainas Vene-meelne võim kindlustada, ilma selleta on kõik katsed Venemaa võimu kasvatada mõttetud. Kui võimule saavad läänemeelsed jätkub kriisiõhutamine vanaviisi.
Kolmas küsimus on Aserbaidžaan, mis püüdleb küll sõltumatust Moskvast, kuid on liialt isoleeritud. Vajadusel võib Venemaa loota Armeenia sõpradele, mõni relvakoorem oleks piisav et sõda jälle lahti päästa.
Neljandaks, Gruusia ja Balti riigid. Gruusia vajab hädasti ameeriklaste toetust. Ilma Gruusiata pole Venemaal iial täit kontrolli Põhja-Kaukaasia üle. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia otsene annekteerimine pole Gruusia murdmiseks vajalik, aga muutub aina tõenäosemaks.
Balti riigid on jalus Venemaa energiavõimu laiendamisel Euroopas. Vene-Balti kriis osutaks Ühendriikide võimetusele piirkonnas ja naeruvääristaks NATO ja Euroopa julgeolekugarantiisid. Vältimaks Euroopa suurte ebameeldivat reaktsiooni on tulusam Ühendriikide võimetust esiteks demonstreerida Gruusias.
Vähemtõenäolised on aktsioonid Moldovas ja Kesk-Aasias, sest Moldovat on raskem rohkem murda, kui ta juba murtud on ning Kesk-Aasias põrkub Venemaa ebameeldival kombel Hiinaga. Hiina ja Läänega korraga maadelda ei kannata. Türkmenistan oleks ometi kena tasku pista.
Kui midagi viltu kisub, on alati olemas Kosovo püssirohutünn.
Stratfori arvates on Euroopas vaid kaks riiki, mis suutlikud Venemaa lainetusi mõjutama: Poola ja Saksamaa.
Hiinlastele omakorda sobib väga, et USA on Iraagi soos ja Venemaa hõivatud agressiooniga endises Nõukogude ruumis.
Pakistanis on 6. oktoobril presidendivalimised, rahutus kasvab. See mis sealt välja tuleb ei sobi Ühendriikide kampaaniatele piirkonnas. See lähendab Ühendriikidele Indiat. India on energeetiliselt hapus olukorras, vajab tuge. Mureks ka islamiseerumine. Ühendriike huvitab India väga, küll tasakaaluks Hiina vastu, küll muudel põhjustel. India Vene-sidemeid püütakse hajutada.
Maailmamajandus: majanduskasv, mis pärast 11. septembrit 2001 hoo sisse sai, on sulanud ja küsimuse all on, kas järgneb üleilmne surutis. Majanduskasvus olnud neli süüdlast: OPECi hirmudest tingutud kasv naftatootmises, suurte valitsuste kogukad ergutuspaketid, keskpankade otsus laenuintresse kärpida ning Aasia kapitali laviin rahvusvahelisse rahasüsteemi. Kolm esimest on aga ammu ära auranud ja neljaski kadumas. Hiina kapital saab olema täpsemalt sihitud ja poliitilisem ning kelle õuele see maandub, ei pea muretsema, mis saab rahvusvahelisest süsteemist.
Stratfor kardab, et vähemalt Ühendriike ootab seisakuaeg — ollakse alles aeglustumise algfaasis, ja intressikärped kipuvad mõju avaldama alles kuue kuni üheksa kuu möödudes.
poliittest
22. september 2007
You scored as Green, <’Imunimaginative’s Deviantart Page’>
What Political Party Do Your Beliefs Put You In? |
