Grõzlovist ja Keskerakonnast

Ei saa lõplikult otsustada, kas aru või aususe nappus ajendab keskerakondlasi täna kuulutama, justkui oleksid pressi jõudnud teated Savisaare ja Grõzlovi üksmeelest ajaloo ja selle ümber kirjutamise teemadel Eesti ajakirjanduse ja laarlaste salasepitsus. Eesti ajakirjandusele võiks ju soovitada, et sääraste pressiteadete kajastamisel keskendutaks originaaltekstile, hoidutaks kommentaaridest ja ei tõtataks pealkirjadesse sensatsiooni suruma. Aga mis siis ikka, toon siinkohal originaalteksti originaalkeeles ära. Ja kui juba, siis Repsi ja Seppiku pressiteated siia kõrvale.

Ahjaa, Edgarile vastanduvate võrgukommentaatorite kilked, et nemad küll pooldavad ajaloo ümberkirjutamist, on tragikoomilised.

* * *

http://www.er-duma.ru/press/37796

Борис Грызлов: “Партия «Единая Россия» и Центристская партия Эстонии – коллеги и партнеры, которые понимают необходимость более тесных отношений между странами”

11 сентября 2009 года состоялась встреча Председателя Высшего совета партии «Единая Россия» Бориса Грызлова с Председателем Центристской партии Эстонии, мэром Таллина Эдгаром Сависааром.

На встрече Борис Грызлов и Эдгар Сависаар обсудили широкий круг
вопросов, в том числе касающиеся приграничного сотрудничества, места русскоязычной диаспоры в обществе Эстонии и ее избирательных прав, сотрудничества в гуманитарной и образовательных сферах, отношений между молодежными организациями обеих партий, проблем пересмотра истории Второй мировой войны.

«Партия «Единая Россия» и Центристская партия Эстонии – коллеги и
партнеры, которые понимают необходимость более тесных отношений между странами», – отметил Борис Грызлов, открывая встречу. Говоря о сотрудичестве между Эстонией и приграничными территориями России, он подчеркнул, что «нужно развивать такие отношения с Ленинградской, Псковской, Новгородской областями».

Российская и эстонская стороны согласились с недопустимостью
пересмотра истории, в том числе истории Второй мировой войны. «Мы будем жестко пресекать попытки поставить на одну доску фашизм и режим, существовавший в СССР», – заявил Борис Грызлов.

Эдгар Сависаар пригласил делегацию партии «Единая Россия» на
официальное открытие площади имени Алексия II в Таллине, которое
состоится в конце сентября. В свою очередь, Борис Грызлов пригласил
представителей Центристской партии Эстонии принять участие в XI Съезде партии «Единая Россия», который состоится в Санкт-Петербурге 21 ноября 2009 года.

Стороны договорились о создании совместных рабочих групп «Единой
России» и Центристской партии Эстонии в областях экономического
сотрудничества, образования и изучения истории.

Пресс-служба фракции «Единая Россия»

* * *

(Allikas: http://www.keskerakond.ee/meedia/uudised)

Riigikogu liige Mailis Reps väljendas hämmingut seoses Eesti ajakirjanduses kõlanud väidetega nagu oleks Savisaar ja Grõzlov teinud ühisavalduse ajalookäsitluse kohta.

“Valimiskampaania on alanud ning ettevaatust, provokatsioonidega püütakse inimesi segadusse viia. Kahetsusväärsel kombel on Vene riigiduuma esimehe Boriss Grõzlovi poolt väljendatu sokutatud linnapea Edgar Savisaare suhu. Viibisin ise kohtumise juures ning ajaloo küsimusi kahe delegatsiooni kohtumisel ei arendatud,” sõnas Reps.

Riigiduuma esimehe pressi ees tehtud sissejuhatavast kõnest on Eesti meedia kajastanud neile sobiliku – ühe ainsa lause. Kahjuks ei ole soovitud kajastada kohtumise peamisteks teemadeks olnud majandusküsimusi ja võimalusi Eesti toodetele Vene turgude avamist. Eesti lugejates on püütud tekitada kahtlusi Moskvas toimunu suhtes. Võib öelda, et Edgar Savisaarele korraldati siin kodumaal väike provokatsioon. Provokaatoreid ei huvita ei majanduskoostöö ega ka piiriäärsete elanike huvid.

Riigikogu keskfraktsiooni liige Mailis Reps märkis, et “Eesti ajakirjanduses on püütud näidata Grõzlovi poolt väljendatud seisukohti mingisuguste ühisavaldustena. Savisaar on õppinud ajalooteadlasena ajalooküsimustes kindlasti pädev ja ei vaja IRLikate õpetussõnu.”

***

Ain Seppik on kavalam:

/…/

“Kahjuks on meie valimistelainel meedia sellest Eestile igati vajalikust ja kasulikust kohtumisest suutnud rääkida ainult kui sellest nn. ajalooküsimusest, mis moodustas tegelikult ainult murdosa kohtumise sisust ehk teisisõnu: meedia käsitles seda kohtumist eht martlaariliku ühekülgsusega, süvenemata selle tegelikku tähendusse. Sellest on äärmiselt kahju, kuna sellise kallutatud suhtumise korral ei tekigi meil Venemaaga mitte kunagi vajalikku poliitilist diskussiooni ning meie suhted ei paranegi niipea. Majanduslikus ja poliitilises situatsioonis, kus me täna aga oleme, oleks selliseid kahepoolseid suhteid teatud aladel aga väga vaja arendada,” märkis Riigikogu liige.

Ain Seppik avaldas lootust, et vastutustundlikud Eesti inimesed sellest ka aru saavad. Eriti majandusringkonnad ning ka mõtlevad poliitikud. “Kahjuks ei ole valitseval koalitsioonil senini õnnestunud selliseid kontakte Vene poolega leida, kuigi pingutatud on palju. Kahtlemata tuleb tunnustavalt märkida siinkohal Reformierakonda ja välisminister Urmas Paeti, kes suutis hiljuti kohtuda Sankt-Peterburi kuberneri Valentina Matvijenkoga. Kontakte oleks aga vaja võimalikult laial spektril ning ehk siis oleks võimalik ka suhete paranemine kahe riigi vahel,” arvas Seppik.

“Venemaa peaministri avaldused Poolas, milles ta kuulutas amoraalseks Molotov- Ribbentropi pakti, annavad alust loota positiivseid arenguid. Ajaloo üle vaidlemine tuleks aga jätta professionaalsete ajaloolaste hooleks ning nii oleks meie seisukohti ka rohkem kuulda ning need oleksid ajaloo osas tõsiseltvõetavamad. Kahe riigi suhteid ning tekkinud kontakte ei tohi aga mingil juhul vahetada peenrahaks kohalike valimiste altaril. Loodan, et ka Mart Laar ja tema jüngrid sellest lõpuks aru saavad,” ütles Ain Seppik.

* * *

Savisaar keeldub palumast Vene poolel korrektiive teha (http://poliitika.postimees.ee/?id=163163):

“Mina küll ei tea, et Moskval oleks vaja midagi ümber lükata. Nemad ütlesid, mida mõtlesid. Selgitust vajaksid aga mõningase osa Eesti meedia insinuatsioonid, mis tuginevad mulle omistatud sõnadele, mida ma ei ole kunagi rääkinud.”

võitja jätab kõik*

Härra Sibulal on täna meel hää, Europarlamendi valijate protsent on 2004. aastaga võrreldes üle pooleteise korra kõrgem. Võit missugune. Olevat üks hüva asi kui palju rahvast valimas käib. Eks see vist valimiste ja võimu legitiimsust ja seeläbi riiklist staabilsust kosutabki, teiselt poolt tuleb aga tunnistada, et tänavuste valimiste osalusprotsent kerkis omajagu konflikti najal. Üks tõttas häält andma Keskerakonna, teine Ansipi valitsuse, kolmas kõigi (erakondade) vastu. Ehk pingeid ja mitte rasvast rahulolu peab olema ühiskonnas, et üks tubli osalusprotsent saavutada.

Suurimad teened kõrges valimisaktiivsuses on ehk isand Edgaril, kes teada andnud ka seda, et tema (just tema ja mitte keskerakonna) poolt hääletavad nii pooldajad kui vastased. Tõsilugu, on neid, kes pole taibanud, et ei lähe Edgar Euroopasse ühti ning kindlasti on Europarlamendi valimisi võimalik käsitella kui Ateena demokraatia traditsioonide elustamist, killukohtu sisseseadmist Eesti Vabariigis. Kui sulle ei meeldi Igor Gräzin, saada ta Brüsselisse. Nagu pani tähele ka Andrus Kivirähk, on suletud nimekirjade puhul potentsiaalselt tegemist teretulnud abivahendiga erakonnasiseste sõlmede läbiraiumiseks. “Ääretult humaanne viis inimestest vabanemiseks, kui
võrrelda näiteks kombega kassipoegi uputada.” IRL saadaks jalust aatemehe, rohelised polariseeriva ninamehe, Edgar oma naise. Sotside plaan oli saata pensionile oma rahandusminister. Ei ole meite maal ju lordidekoda võtta.

Ja muidugi, kus häda kõige suurem, seal kampaaniapättust kõige rohkem.

Mõned tuttavad härrad, vanamoodsad või idealistid ilmselgelt, leidsid et valimiste eel on tarvis tõsiselt tegeleda erakonna programmiga — välja töötada, parandada, kinnitada, kuulutada. Ei hakanud mina neile ütlema, kuivõrd tulutu on see tegevus kampaania seisukohast tänases maailmas. Edu ei saavuta mitte see, kes oma seisukohad selgesti välja hõikab, pigem see, kes hoidub nende jutuksvõtmisest või harrastab mingit sorti “konstruktiivset mitmetähenduslikkust“.

Postimees hõikab väidetavaid valimistulemusi, Tarandipoeg ongi sotsid europarlamendist välja söönud. Mis siis ikka parata, ehk läheb sotsidel sügisel paremini. Näis kas Tarand muutub tõesti roheliseks.

Sellest kuidas ma kaheksa tunniga e-hääletatud ei saanud, siinkohal aga vaikin. Tänase seisuga on takistused murtud, paraku polnud see nõnda veel kolmapäeva õhtul.

Valimistulemuste lehte kusagilt ei paista, VVK koduleht pole suutnud tänapäevaste liiklusoludega kohaneda.

—–

* kuna esialgne üsna juhuslik pealkiri “võitja võtab kõikjal” tekitas soovimatuid assotsiatsioone, vahetasin ta välja. Uuematel andmetel pingutasid tarandlased 60000 häälega üle, aga sotsid saivad ikkagi kohakese.

Russiini separatismist

Torkab silma, et Venemaa ajakirjandus järab enamiku Ukraina poliitiliste jõudude pahameeleks jätkuvalt Taga-Karpaatia küsimust. Väikerahva ahistamise vastu välja astuda on magusam kui lihtsalt Krimmi kangutada.

Karu, metsa kuningas...

Mis siis lahti? Russiinide kongress esitas oktoobris ultimaatumi Kiievile, nõudes Taga-Karpaatiale autonoomiat, millele rahvahääletus 1991. aastal toetust avaldas, aga millest Ukraina põhiseadus russiinid ilma jättis, võimaldades samas autonoomia Krimmile. Kui autonoomianõuet ei täideta, ähvardavad russiini aktivistid piirkonna hoopis iseseisvaks kuulutada.

Ukraina poliitikud räägivad Moskva karvasest käest, autonoomiat ei anna, algatatud on kriminaalasi. Ukraina riik erinevalt oma läänepoolsetest naabritest (kus samuti russiine elutseb) russiine omaette rahvaks ei tunnista. Novembri algul tegi avalduse Ukraina Teaduste Akadeemia, mis asus samuti seisukohale, et russiine ei saa pidada omaette rahvaks.

Ruteenia on ajalooliselt autonoomiat omanud: Austria-Ungari impeeriumis, sõdadevahelise Tšehhoslovakkia koosseisus ja viimati Teise ilmasõja aegses Ungaris. Enne kui Ungari Tšehhoslovakkia tükeldamisel Ruteenia hõivas, kuulutati piirkond mõneks tunniks ka iseseisvaks.

Terve hulk russiine rändas sajandi esimesel poolel Ameerikasse, näiteks oli russiinidest vanemate järeltulija Andy Warhol. Ilmselt on tegemist tänini mõjuka kogukonnaga, sest presidendivalimiste kampaania ajal märkinud McCain Juštšenkoga kohtudes Ruteenia autonoomiasoovi ära. Russiini külades meenutatavat heldimusega, et (minu lemmikkoomik) Sarah Palin nõudnuvat Juštšenkolt aru, miks too ei täida oma lubadust (Juštšenkot oranži revolutsiooni aegadel toetanud) russiinide ees…

Mõned artiklid:

• http://www.centrasia.ru/newsA.php?st=1228223940 (Komsomolskaja Pravdast)
• http://www.izvestiya.ru/special/article3122515/ (inglise keeli http://www.robertamsterdam.com/2008/11/when_in_ruthenia.htm)
• http://www.izvestiya.ru/special/article3122548/

Russiini akivistid loodavad Venemaa toetusele. Vene leht loodab, et Russiinimaast saab Ukraina Abhaasia. Abhaasial on aga abilistega Venemaalt esimesed erimeelsused. Kosovol on abilistega läänest esimesed tõsised erimeelsused. Nemad seal panevad Euroopa sõpradele juba pommegi.

Zjazikov üritas enesetappu

ingushetia.org väidab, et oktoobri lõus ametist tagandatud Inguššia president Murat Zjazikov püüdis end eile õhtul üles puua: http://www.ingushetia.org/news/16650.html

*

Eelmisel nädalal lastud Murat Zjazikovi kodukülas (mitte esimest korda) õhku kolme aasta eest püstitatud monument Idris Zjazikovile, kes kunagi oli inguššide kompartei esimene sekretär ja hukkus Stalini terroris 1938. aastal. (kahe mehe sugulusaste, mida allikad nimetavad, ei klapi eriti meeste eluaastatega, mistõttu jätan nimetamata)

*

wordpress mängib täna mäkra

ega tali taeva jää

Ununesin ööseks kontorisse ja mind premeeriti hangedes Tartuga. See rõõm ongi jagada, ei muud. Poole sääreni värskes lumes suurem osa koduteest. Nüüd juba luuad tolle ilu kallal.

Tuisuulg ja talvevaikus. Polnudki noid sel talvel. Mägedes ka käimata.

Ahsoo. Need kaks suuska on üle. Made in Spain.

hirmu naasmine rahaturgudele

Päevalehe ärileht on tõlkinud Martin Wolfi artikli, mis avaldatud Financial Timesis 14. augustil. Kõrvale tuleb vaadata artiklis viidatud Jim Crameri hullumist teleeetris.

päeva märkmed. 2007-05-30

ei mingit ilmekalt seotud juttu seekord, mõned märkmed vaid.

• Kolm suurt vene küsimust endiselt: kes on süüdi? mida teha? kuhu raha jäi? Putin on viinud korruptsiooni lihtsalt teistele alustele. “Juhitud demokraatia”, taltsad oligarhid.
• Tehakse vihjeid, mis seostavad keskpankur Andrei Kozlovi mõrva, Austria Raiffeisen Zentralbanki, RosUkrEnergo.
• Võimude tasakaal Venemaal: Rosneft Gazpromi vastu. Kui asi nii, siis kas FSB saab lubada presidendiduelli Ivanov (Rosneft) Medvedjevi (Gazprom) vastu? Musta obese tutvustamise aeg hakkab otsa saama.
• Venemaa noored tahaksid ka Pariisi teha. Raske leida sparringupartnerit. Putinistlikud noorteorganisatsioonid Maladaja Gvardija (Ühtne) ja Ura! (Õiglane Venemaa) korraldasid täna löömingu omavahel. Beslani ohvrite emadel aga oli põhjust kohtuhoones laamendada. Kohus amnesteeris kuritahtlikus hooletuses süüdistatud miilitsad.
• Ei teadnud, et tatarlasi Venemaal koguni 7,5 miljonit. Tatarstani isepäisus tuginevat putinistide kõhedustundel 20–30 Venemaa moslemi ees. Koguni oma naftakompaniid lubatakse veel pidada.
• Moskvas on kriis: 33 kraadi ja jäätis otsas!

• Kasahstan. Demokraatialubadused. Tegelik elu: poliitvõitlus käib presidendi pere siseselt — nüüd on väimees Alijev , äsja mõjukas tegelane, tagaotsitav ja teist tõstetakse soosingusse. Eluaegse kandideerimisvõimaluse kindlustas Nazarbajev endale samuti.

• Loetud RK protokolle. Majanduskomisjoni esimehe valimisel toetas Strandberg Kallot ütleb loogika… light heating oil ja gas oil siiski ei ole tõsiseltvõetav näide demokraatia puudumisest Eesti Vabariigis, tutvunegu teisitiarvaja euroseaduste tõlkepraktikaga: http://mt.legaltext.ee/esterm/

Aastavahetus. Koletuli. Kadunud koera kojuminek.

Kui kahetuhande seitsmes aasta kätte jõudis, oli saun juba ära kustutatud, muist voolikuid kokku lapitud ja küla teises otsas hakkas suur paugutamine — raketid või jahipüss, ei tea. Pooled kohalikest tuletõrjeautodest meie õue peal mudas kinni, aga mitte veel lootusetult, nii et paukudest paanikasse aetud võõral koeral oli veel võimalus autoratta all korduvalt enesetappu üritada. Lõppude lõpuks saime värisevale elukale sisendatud, et see pole tingimata tarvilik ja ta usaldas end täielikult vastleitud uue pererahva hoole alla. Kui telefonivõrk lõpuks uusaastasoovidest jahtuma hakkas, õnnestus tuletõrjujail “sajajalgne” appi kutsuda ja esimene osa lõbust oligi läbi.

Öö oli hirmus, kahest monitorist tuli Härri Potter ja neli kõlarit tegid koledaid hääli, mis esikusse asustatud koera psüühikale tõenäoliselt soodsalt ei mõjunud. Kella kuue aegu vaatasime veel üle, et mingi salasäde uusi üllatusi ei tooks, ülialandlik kutsa aga palus kõik see aeg maja ees halastust, neli jalga taeva poole.

Vaevalt sain siruli visatud, kui hommik käes oli ja naabrimees pea ukse vahelt sisse pistis, et näha kas me magame või oleme lihtsalt surnud. Koera tema ära ei tundnud, lubas külarahva läbi helistada. Ja küllap ta helistas ka, toda, et Runnelipoisid kunagi linaküüni ees tikkudega mängisid, räägiti ümbruskonnas veel kakskümmend aastat hiljemgi.

Saunal enam katust polnud, see jäi üleni vanasse aastasse maha. Ei päästnud teda ka paljalu üle lume tuisanud Tooma katsed põlevasse lakka tungida… ei teagi, mis kavatsused teda sinna suunasid. Seinad aga olid püsti ja pingid-lauad vaid pisut tahmased. Lava läinud, aga too logiseski.

Ja koer. Too ei pidanud enam heaks plaaniks majast üle viiekümne sammu eemalduda. Vorstistki polnud abi, pidime temata naabrite küsitlemise ette võtma. Koera peas aga hakkas midagi vist koitma ja ta hiilis — üliettevaatlikult — üle põllu meile järele. Verivorst tuleviku kindlustamiseks sigarina suunurgas. Kui kolmanda naabripere kadumise olime tuvastanud, leidsime tee pealt muutunud koera. Samm oli kindlam ja saba kõrgemal — paistis et tal on siht jälle silmade ees. Meie seltskonnast enneaegselt irduda ta siiski ei julenud, kontrollides üle õla, kas tuleme järele ses ohtlikus suunas. Lõpuks lõi saba veidi juba lehvimagi ja koer põikas ühele õuele sisse — kodus! Väravat valvav ketikoer — kellest tavaolukorras mööda minna oleks vist paras julgustükk, pages nii kaugele kui kett ulatus ja tee majaukseni oli vaba. Toast leidsime kena vanahärra, kes veel Kressonite nime mäletas ja seletas, et looma kadumist alles hommikul märganud. Toaski oli tal kaks peni — üks pisem usinalt suurema laia saba ründamas. Verivorst, kui ma ei eksi, oli meie lahkudes säilitanud endise asendi.

Nonii, siia juurde tuleks veel rääkida, kuis muist seltskonnast eelneva aastavahetuse veetis… Olla seegi lõbus olnud — peaaegu õnnestunud kahe norralase saatmine igavestele jahimaadele. Relvaks pähklikook ja seda maitsnuna mõistan täiesti, et mõni selle roa nimel surema on valmis.

Niipalju siis koertest ja aastavahetuskommetest, Ann räägib üritusest vähe teise nurga alt siin: http://kiusam.blogspot.com/2007/01/head-uut-aastat-teilegi.html
ja saun oli meil selline:

Hennul on paremad pildid:

http://henn.welisa.com/?nodeid=20

Kes kirstu kanda on võtnud…

Kes kirstu kanda on võtnud, peab selle hauani tassima, mitte lahti laskma kui kingad poriseks saavad.

– Isa õpetussõnad noorele maailmaparandajale.