Miks kolis Nazarbajev pealinna Astanasse (väike vikileke)

Mulle on uudiseks, õigupoolest pole sellele kunagi mõelnudki: Nursultan Nazarbajev otsustas Kasahstani pealinna Almatõst Astanasse viia, soovides vältida Venemaa nõudeid “ajaloolisele Vene alale” ehk põhjapoolsele kolmandikule Kasahstanist. Vähemalt väidab nõnda wikileaksi levitatud dokument 09ASTANA95, millele ma linki siinkohal ei lisa, sest maailmasõda Julian Assange vastu sulgeb hetkel kasutusel oleva aadressi ilmselt peagi.

Pilk kaardile teeb dokumendi väite igatahes usutavaks: Almatõ asub hiiglariigi lõunapiiril, Fergana orus, ligi tuhande kilomeetri kaugusel Astanast. Arukas mees see Nazarbajev.

Kavatsusest Astanast uus pealinn teha anti märku 1995. aastal, ametlikult sai ta pealinnaks 1997. aastal.

Valimisjärgsetest vaevustest Kõrgõzstanis

10. oktoobril toimunud Kõrgõzstani parlamendivalimiste tulemused on tänaõhtuse seisuga endiselt välja kuulutamata. Uudised Kõrgõzstanist räägivad meeleavaldustest, süüdistustest, ähvardustest. Kirgiiside demokraatiakogemus on napp ja eelmise korra ajast pärinev valimisseadus minu meelest ebaõnnestunud.

Läänes tervitati Kõrgõzstani parlamendivalimisi demokraatia pretsedenditu saavutusena
Kesk-Aasias ja juubeldati, et harukordsel kombel polnud parlamendivalimiste tulemus etteaimatav . Venemaal seevastu kuulutati häda ja õnnetust parlamentaarse süsteemi sisseseadmise katse puhul. Kui aprillirevolutsiooni eel materdas Vene meedia tulemusrikkalt president Bakijevit, siis parlamendivalimiste eel võeti sihtmärgiks aprillikuine revolutsionäär ja hilisem parlamentaarse konstitutiooni põhiautor Omurbek Tekebajev. Oletatavasti selle tagajärjel kannatas Tekebajevi partei (Ata Meken) valimistulemus, ning esialgsete andmete põhjal pääseti parlamenti alles viiendana. Tähelepanuväärne on seegi, et ülejäänud nelja (esialgsetel andmetel) parlamenti pääsenud partei esindajad (enamasti juhid), tõttasid peale valimisi kiiruga Moskvasse, kolm neist avastasid end koguni samast lennukist.

Valimistulemusi kajastades on suur osa ajakirjandusest vääriti mõistnud valimisseadust. Nii teatab Reuters veel tänagi, et üle kuuekümne protsendi häältest anti parteidele, mis parlamenti ei pääsenud. See on vale.

Kui ajakirjandus raporteerib, et viis parlamenti pääsenud parteid said valimistulemusi vahemikus 5,6 kuni 8,89 protsenti, siis jäetakse tähele panemata, et seda protsenti ei
arvutata mitte antud häälte või valimaskäinute üldarvust vaid hoopis valimisnimekirja kantute üldarvust. Valimaskäinuid arvutuse aluseks võttes oleksid viie juhtiva partei tulemused hoopis vahemikus 10 kuni 16 protsenti. Kuuenda, väljajäänud partei, tulemus oleks nii umbes 8,7 protsenti.

Paraku arvutatakse valimisnimekirjadesse kantute arvu põhjal ka Kõrgõzstani 5-protsendiline üldine ja 0,5-protsendiline piirkondlik valimiskünnis. Valimisnimekirjad olid aga viletsas seisukorras. Nõnda siis juhtuski, et valimisnimekirja kantud isikute arv, mis valimiste eel välja kuulutati on oluliselt (200 000 võrra) väiksem sellest arvust, mida valimistulemuste selgitamisel aluseks võetakse. Seoses sellega jääb parlamendist välja kuues partei Butun Kõrgõzstan, mis loomulikult olukorraga leppida ei taha ja lubab kõigi vahenditega võidelda kuni “võimule tulemiseni”.

Butun Kõrgõzstan ei ole sugugi ainus, kes süüdistusi pillub. Teistele teeb näiteks meelehärmi “endiste” (Bakijevi endiste truude teenrite) hea valimistulemus. Kolmandad süüdistavad ajutise valitsuse moodustanud jõudusi administratiivse ressursi kuritarvitamises. Ja nii edasi. Mitme tule vahel on keskvalimiskomisjon.

Eile teatas parima tulemuse saavutanud partei juht, et tema koju tungisid eriteenistuse töötajad ja püüdsid teda tappa. Täna nõudsid tema kaasvõitlejad meeleavaldustel riigi julgeolekujuhi tagandamist.

Kui Valimiskomisjon lõpuks valimiste tulemused kinnitab, peavad parlamendiparteid kuidagi koalitsiooni moodustama. Karta on, et opositsiooni jääjad elavad seda raskelt üle. Teiseks on karta, et kaks parlamendierakonda asuvad tegema jõupingutusi juunis referendumil heaks kiidetud põhiseaduse ümberpööramiseks presidentaalse korra taastamise eesmärgiga. Mulle on aga väga hämar, mil määral võib üksikutelt parteiliikmetelt eeldada parteilojaalsust ja -distsipliini.

• Kõrgõzstani valimisseadus: http://www.shailoo2010.kg/ru/legislation/electionslegislation/82-electioncode.html?start=9
• Esialgsed valimistulemused: http://cec.shailoo.gov.kg/r-res.asp?ElectionID=137&DistrictID=0
• OSCE Parlamentaarse Assemblee raport: http://www.osce.org/documents/odihr/2010/10/47026_en.pdf

Kõrgõzstani hapukurgiaja riigipöördekatse

Kuulsin hiljaaegu lugupeetud ajakirjanikke raadioeetris kurtmas, et õudne hapukurgihooaeg ja uudiseid peab tangidega (või oli mõni muu instrument) välja kiskuma. Tegelikult on maailm suur ja lai ning kogu aeg juhtub, aga meite meedia on otsustanud, et välisilm ei paku publikule huvi. Võibolla tõesti, kuigi näiteks Putini nimi pealkirjas tõmbab lugejaid endiselt magnetina. Kindel on see, et hapukurk lõpuks ikka mõnusam suutäis kui paks pahandus piiride taga ja ajakirjanikul on ka inimlik õigus suvele.

Kõrgõzsatani kaoses on kindlasti ka raske orienteeruda ja vähemalt onlain-ajakirjanduses ei ole vist iitsatatud sellest, et augusti algul Kõrgõzstanis järjekordne riigipöördekatse aset leidis. Rahutuste ärimehest juht Urmat Barõktabasov, kellele toetajad peaministrikohta nõudsid, võeti vahi all. Mees oli 2005. aastast alates eksiilis, sest tollelgi rahutul aastal sai ta kaela süüdistuse relvastatud riigipöörde katses. Ajutine valitus süüdistab augustis juhtunus ikka Bakijevit, mis juba üksluiseks muutuma kipub.

Otunbajeva on usbekkide kallal toime pandud tapatööde järel valmistanud pettumuse neile, kes ootavad temalt ausat hukkamõistu kirgiisidest asjaosalistele ja usbekkide kaotuste suuruse avalikku tunnistamist. Paljud kirgiisid samas panevad pahaks seda, et Otunbajeva on põhimõtteliselt valmis võimaldama sündmuste uurimist rahvusvaheliste organisatsioonide poolt. Tema valmisolek tuua riiki 52 relvastamata OSCE politseivaatlejat on põhjustanud hulga meeleavaldusi ja väiteid, et nende riikilubamine võivat riigis kaasa tuua “Kosovo stsenaariumi kordumise“.

Raske on uskuda, et sügisesed valimisedki riiki stabiilsuse toovad.

Kõrgõzstan: tuuakse vigasaanuid (video)

auto auto järel.

Arvamus verelaskmisest Kõrgõzstanis

Kõrgõzstani Ajutine Valitsus on kuulutanud välja reservistide mobilisatsiooni ja pöördunud Venemaa poole abi saamiseks riigi lõunaoblastites vallandunud usbekkide ja kirgiiside vaheliste tapatalgute taltsutamiseks. Kiikasin Postimehe välisuudise kommentaariumisse, et veenduda: kommentaatorite reaktsioonid on ootuspärased. Abipalve Venemaa suunas põhjustab reflektoorse hukkamõistu.

Kommentaariumimütoloogias kohtab muuhulgas tõlgendust, et usbekke tappes võitlevad kirgiisid kuidagi Vene imperialistide poolt ametisse seatud Ajutise Valitsuse vastu. Selles kõverpeegelduses võib olla oma tera.

Omadest refleksidest lähtuvad ju ka mõlemast rahvusest Kõrgõzstani kodanikud. Kuuldes, et “meie omi tapetakse”, ruttavad nad veriselt kätte maksma. Kaose vallapäästmiseks polnud vaja muud kui mõnda “küünilist provokatsiooni”, milles näiteks ferghana.ru süüdistab kukutatud Kurmanbek Bakijevit. Mu meelest ei pruugi kukutatud president ise olla otsene tellija ja kõige suurem huviline segaduste külvamiseks.  Etnilisteks pingeteks oli aga alust igasuguste provokatsioonidetagi.

Igatahes on lõunaoblastite usbekid uue korra vastaste loogiline sihtmärk. Džalalabati usbekkide juhid väljendasid varakult oma sooje tundeid Bakijevi asemele astunud uue valitsuse suhtes. Piirkonna kirgiiside tunded lõunaosariiklasest Bakijevi kukutajate vastu olid jahedamad. Kui kohalike usbekkide juhti ja Ajutise Valitsuse poolehoidjat Batõrovit seostati Bakijevite majade süütamisega, leidus piisavalt keevaverelisi, kes ultimatiivses vormis tema vahistamist nõudsid. Ajutise Valitsuse esindaja vahistamislubaduse demonstrantidele vastu tahtmist ka andis, Batõrovil lasti aga nähtavasti silmapiirilt kaduda.

Julgen spekuleerida, et Ajutise Valitsuse võimalused usbekkide kaitseks välja astuda on piiratud muuhulgas seetõttu, et sellised sammud võivad osutuda ebapopulaarseks ka seni võimuvahetusse soosivalt suhtunud piirkondade kirgiisides. Juba on valitsusel puudus erivahenditest ja lõunaoblastite korrakaitsjatest polevat erilist tolku.

Rahu loomine ei pruugi olla kohalike jõududega enam saavutatav, riik ei suuda end jõu monopolina kehtestada. Abipalved Venemaa ja ODKB suunal ei ole ebaloogilised, kuigi meie siinmail võime leida, et Venemaa asjassesegamine tavaliselt rahu maa peale ei too. Millised on alternatiivid? Usbekistani võimude mõtteis oli Kõrgõzstani suhtes sõjaliste sammude astumine muide ilmselt võimaliku stsenaariumina mõlkumas juba Bakijevi ajal. Seda küll mitte etniliste konfliktide vaid Kõrgõzstani hüdroenergeetiliste tulevikuplaanidega seoses.

Mäletan, et lugesin aasta algul arvamusi, et sõda Afganistanis hakkab lähemal ajal ka Kesk-Aasia riikides ebastabiilsust tekitama. Võiks öelda, et mingil määral on need ennustused tänaseks Kõrgõzstanis täide läinud:  Kõrgõzstani pingete kuhjumises oli ju oma roll asjaolul, et ameeriklased nõustusid Afganistani missiooni toetava Manasi lennuväebaasi hea käekäigu nimel Kõrgõzstani siseprobleemide ees silma kinni pigistama. Enamgi veel, õhuväebaasi varustamine läbi Bakijevitega seotud ettevõtete näeb välja nii, et Pentagon andis presidendiperele baasi säilitamise nimel suurte summade ulatuses meelehead.

Taustaks Kõrgõzstanis toimuvale

Panen siia üles paar viidet artiklitele, mida plaanisin refereerida kaks nädalat tagasi, aimates, et olukord Kõrgõzstan on plahvatusohtlik. Teksti produtseerida pole mahti.

• http://www.rferl.org/content/Moscow_Chills_Relations_With_Kyrgyzstan/1966393.html
• http://www.ng.ru/cis/2010-03-23/6_kirgizia.html
• http://www.ferghana.ru/news.php?id=14283

Jooksvaid sündmusi kajastavad rahuldavalt mu meelest kabar.kg ja ferghana.ru.

Kõrgõzstanis vallandunu ei tohiks olla suurem üllatus, kuigi mõned asjapulgad paistavad seda kuulutavat (1, 2).

Ei pea tõenäoliseks, et Bakijev suudaks olukorda pööret tuua, aga oletan, et ta pole veel loobunud. Ei tea kui tõsine argument on Kõrgõzstani armee, aga Bakijevist suuremat autoriteeti võiks armees omada näiteks Bakijevi poolt vangistatud endine kaitseminister Ismail Isakov.

Rohkem oletamisega parem ei tegele, sest eks minagi olen Kõrgõzstani vaid pealiskaudselt jälginud.

Isamaa päästmise osatäht. Rogunist ja Tadžikistanist.

Tadžikistanis algas 6. jaanuaril Roguni hüdroelektrijaama aktsiate müük. Maailma vaeseimate riikide sekka kuuluv Tadžikistan soovib oma elektrinälja rahuldamiseks ehitada järgmist maailma kõrgeimat (335 m) tammi. Mõned tadžikid kurdavad, et tammiehituseks nõutakse neilt raha sundi rakendades.

Alles hiljuti saadi 98% riigis toodetud elektrienergiast teisest hüdrojaamast — aastatel 1961 kuni 1980 ehitatud 300 meetri kõrgune Nureki tamm on tänini maailma kõrgeim. Juba paari aasta eest räägiti, et tammi taha üle 100 meetri muda on kerkinud. Täienduseks Nurekile avati Vahši jõel möödunud aastal ka teine elektrijaam (Sangtuda-1), mis täna peaks andma umbes 12% riigis toodetud elektrist.

Tadžikistani hüdroenergeetiline potentsiaal on tohutu, kuid tadžikkide kavatsustest ei ole vaimustuses allavoolu paiknevad riigid, eriti Usbekistan. Usbekistan soovib raisata Amudarja vett monokultuurina kasvatatavale puuvillale ja kivinenud juhtkond ei võta kuulda asjatundjaid, kes tõotavad suuremat tulu  mitmekesisemate ja vähemnõudlikumale põllukultuuride viljelemisest. Usbekistan soovib vett kasutada soojal aastaajal, Tadžikistan vajab hüdroenergiat suuremas koguses talveperioodil ning varub soojemal ajal vett tammide taha.

Suur Amudarja, mis mitte sugugi ammu Araali merd toitis, hajub tänapäeval kõrbesse. Vahš on selle üks lisajõgedest, tänasel päeval suutvat Tadžiki riik pidurdada kuni kolmandikku suvisesest vetevoost selles jões. Allavoolu jääjatel on põhjust hirmu tunda ka selle üle, mis juhtub, kui mõni kõrgetest tehislikest või looduslikest veetõketest kunagi purunema peaks.

Tänast Tadžikistani pureb üks häda teise otsa, tänavu näiteks on riiki juba jõudnud tabada tugevapoolne maavärin. Keskmine kuusissetulek riigis jääb 750 krooni ringi, oluliseks tuluallikaks olid Venemaale (ja Kasahstani) võõrtööliseks siirdunud. Majanduskriisi tingimustes on nende rahasaadetised kokku kuivanud.

Valitsus, suutmata leida küllaldaselt vahendeid suurprojekti lõpuleviimiseks, on varem elannikke üles kutsunud elektrijaama valmimise nimel annetusi tegema. Kui nüüd võeti kõneks aktsiate müük, kuulutas president, millise summa eest iga pere ja ettevõte aktsiaid omandama peaks. Kõige vaesematelt midagi ei loodeta, kuid ülejäänutelt, ligi miljonilt perelt, tahab valitsus kasseerida enam kui 16000 krooni igalt. See aga võrdub seal maal ligi kahe keskmise aastasissetulekuga. Tammi valmimiseks olevat vaja koguda vähemalt 600 miljonit dollarit, jaama käivitamiseks veelgi enam.

Nii kutsubki riiklik propaganda tadžikke lisaks aktsiate omandamisele rahvusliku suurprojekti heaks endiselt ka annetusi tegema. Televisioonis astuvat üles inimesed, kes oma tillukesest sissetulekust panuseid annavad. Välisajakirjandus aga raporteerib palgatöölistest, kes kurdavad, et nende teenistusest on ette hoiatamata projekti heaks (kuni 50%-ni ulatuvaid) mahaarvamisi tehtud ja kõrgematest ametnikest, kes omavahel võistlevad selles, millise summa alluvatest välja suudavad pigistada.

“Meie kollektiiv ostis Roguni HEJ aktsiaid kogusummas 600 dollari eest,” kiitleb näiteks ferghana.ru veergudel näiteks ühe erakooli direktori asetäitja.

6. jaanuaril seisnud inimesed hoiupangakontorites aktsiate ostmiseks sabas, valitsenud pidulik õhkkond, esinenud kohalikud estraaditähed jne. Töötas 580 aktsiamüügi punkti.

Roguni tammi kavandamisega alustati juba 1976. aastal. 1993. aastal olnud tamm 40 meetrit kõrgune, kuid tulvad purustasid suure osa sellest. Üheksakümnendatel aset leidnud viie-aastase kodusõja vältel töödega loomulikult edasi ei liigutud. Veel viie aasta eest oli tõsine huviline elektrijaama ehitamises kaasa lööma Vene alumiiniumitootja Rusal, kel kerkisid eriarvamused Tadžikistani valitsusega — muuhulgas leidsid venelased näiteks, et maavärinaohu tõttu ei tohiks tammi kõrgus ületada 280 meetrit.

Tõsised elektrimured tabavad Tadžikistani ilmselt jälle ka sel talvel. Kasahstan ja Usbekistan olid juba varem väljendanud kavatsust  lammutada Nõukogude ajal ehitatud ühine elektrisüsteemi Tadžikistani ja Kõrgõsztaniga, kes tarbivat täna rohkem elektrienergiat kui neile on ette nähtud. Türkmenistan lahkus ühisest süsteemist juba varem.

Detsembris tegi Usbekistan lubatu teoks. Tadžikistanile on see probleemiks muuseas seetõttu, et riigi lõunaosas paiknevad elektrijaamad varustavad tööstusettevõteid põhjaosas endiselt Usbeki territooriumi kaudu. Ka langeb ära võimalus osta elektrienergiat sisse Türkmenistanist, kust see saabus samuti Usbekistani kaudu. (Kas Tadžikistan Türkmenistanile maksa jaksanuks on ise küsimus). Usbekistan ise kannab ka kahju, kuna kasutas Tadžiki hüdrojaamade abi kõikumiste kompenseerimiseks. Samas teadsid usbekid, et Tadžikistan juba tegeles jõudumööda omaenese ülekandeliinide väljaehitamisega.

* * *

Lõpetuseks üks link kah — lisaks energia- ja veemuredele ähvardab Kesk-Aasia riike  mõnede arvamuste kohaselt kaasa haarata Afganistani sõda, erinevalt varasematest aastatest kasutati nende võrdlemisi karmi käega juhitud riikide territooriume 2009. aastal liitlasvägede varustamiseks.

Venemaa tugevdab positsioone Kesk-Aasias

Venemaal on kahtlemata keerulised ajad, kuid vahelduseks juhtub ka sellist, mida Venemaa liidrid kordaminekuteks loevad. Moskvas kogunesid sel nädalal Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (ODKB) ning Euraasia majandusühenduse (EurAsEc) liikmesriikide riigipead ja sündmusega seoses ja seosetult juhtus viimaste päevade jooksul mõndagi huvitavat.

Kõrgõzstan tahab USA sõjaväebaasi sulgeda

Kõrgõzstan, nagu tegelikult teisedki Kesk-Aasia riigid, on aastaid püüdnud istuda mitmel toolil — kurameerida kord Venemaa, kord Ühendriikide, kord Hiinaga. Nii paiknevad Kõrgõzstanis tänini nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasid.

Teisipäeval teatas Kõrgõzstani president Bakijev pärast kohtumist Dmitri Medvedeviga Moskvas ajakirjanikele, et Ameerika Ühendriigid peavad lahkuma Manasi armeebaasist, mida ameeriklased on 2001. aastast saadik kasutanud Afganistani kampaania toetuseks. Bakijevi arvates ei maksa ameeriklased baasi eest piisavalt aga austa Kõrgõsztani suveräänsust (ameerika sõduri üle, kes tappis 2006. aastal kirgiisi, ei võimaldanud Ühendriigid kohut pidada). Kolmapäeval lisandunud Kõrgõzstani-poolsetest kommentaaridest kostus ka seisukoht nagu oleks baasi pidamine muutunud tarbetuks, kuna Afganistan olevat juba peaaegu funktsioneeriv riik.

President Obama on teatavasti seadnud sihi Afganistanis tehtavate pingutuste intensiivistamisele, plaanides suurendada ka sealset väekontingenti. Ameeriklaste varustusteed on aga värske uudisetagi löögi all (teisipäeval näiteks võis lugeda teadet, et sissid on õhku lasknud silla Khyberi mäekurus).

USA maksis Manasi õhuväebaasi kasutamise eest Kõrgõsztanile 63 miljoni dollarilist aastarenti ja koos kõiksugu rahalise abiga oli baasi eest makstav summa150 miljonit dollarit aastas. See raharaasuke moodustas oulise osa Kõrgõzstani eelarvetuludest (~1,1 miljardit dollarit).

Ameeriklased on väitnud, et olid valmis summat ka suurendama, aga präänikuid, mida Biškekile pakuti, polnud ilmselt piisavad (lisaks juba nimetatule olevat lubatud abi võitluses narkokaubandusega ning Kõrgõzstani siseasjadesse sekkumatajätmist).

Ameeriklaste baasi sulgemisest on ühel või teisel põhjusel ammu huvitatud olnud Vene riik, mis ilmselt tegi Kõrgõzstanile “pakkumise, millest ei saa keelduda”. Rahvusvaheline finantskriis pole Kõrgõzstani puutumata jätnud ja Venemaa poolt ette pandust on tõesti raske ära öelda. Venemaa lubas

• kustutada Kõrgõsztani 180-miljoni dollarilise võla;
• 150 miljonit dollarit tagastamatut abi;
• 300 miljonit dollarit pikaajalist (40 aastat) madala intressiga (0,75%) laenu;
• lisaks ~1,7 miljardit dollarit investeeringuid panusena Narõni jõele ehitatava hüdroelektrijaama valmimiseks..

Vastu saab Venemaa (lisaks katsetele Manasi baasi sulgeda) osaluse Kõrgõzstani relvatootmisettevõttes, Kõrgõzstani osaluse vastloodud ODKB kiirreageerimisjõududest, räägitud on ka võimalikust Venemaa kosmosevägede baasist Kõrgõzstani lõunaosas.

Ometi ei unustanud Venemaa ja Kõrgõzstani kõrged esindajad kinnitada, et nad justkui nagu toetaks jätkuvalt terrorismivastast operatsiooni Afganistanis.

On peetud võimalikuks, et ameeriklased lihtsalt keelduvad praegu kottide pakkimisest. Baaside leping kehtib ja lepingus olevat sätestatud 180-päevane etteteatamisaeg baasi sulgemissoovi korral. Võib eeldada, et ameeriklased ja venelased asuvad kauplema (nt. võivad kauplemisobjektide seas olla raketikilp, Ukraina ja Gruusia NATOssevõtmine). Kauplemist on ameeriklastel ka Biškekiga, ja kui kauplemine ei anna tulemusi — oletanud mõned vist Bakijevi lojalistid — püütakse ära kasutada poliitiliselt ärevaid aegu Kõrgõzstanis, ehk osutatakse abi opositsioonile millegi “värvilise” korraldamiseks. Tagavaravariandina tulevad kõne alla alternatiivsed varustusliinid, kõneldud on näiteks Tadžikistanist (vt. allpool).

Siiski näib, et Kõrgõzstan on korraks maailma poliitika tuuli tabanud ja kaupleb enesele raskel ajal tarvilise suutäie. Muuhulgas ka ameeriklaste käest.

Muide, kirgiiside meelsuse iseloomustamiseks: mitte väga ammu läbi viidud küsitluste andmetel polnud enamikul Kõrgõzstani elanikest midagi Venemaaga taasühinemise vastu.

Ameeriklased on avaldanud imestust Venemaa käitumise üle Manasi baasi suhtes, osutades sellele, et terrorismivastane võitlus Afganistani pinnal teenivat Venemaagi huve.

Solvunud tadžikid

Venemaa investeering Kõrgõzstani hüdrojaamaprojekti on huvitav kui meenutada Dmitri Medvedevi väljendusi hiljutiselt Taškendi-visiidil. Medvedev teatas Islam Karimovi meeleheaks, et Tadžikistani ja Kõrgõzstani territooriumitele hüdroenergeetilisi objekte rajades (teostumislootust on neil just Venemaa finantside kaasamisel), tuleb arvesse võtta kõigi piirkonna riikide, Usbekistani, huvisid. Usbekistan vajab ja nõuab vett. Venemaal/Gazpromil/Medvedevil on omakorda hädasti tarvis Usbekistani gaasi, sest Euroopasse kulgevaid gaasitorusid on vaja millegagi täita ja Venemaa kui gaasitarnija usaldusväärsus sai gaasisõjas Ukrainaga tõsiselt kannatada. Nii tõsiselt, et eurooplased asusid taaskord aktiivselt otsima võimalusi piirkonna pakutava gaasi Venemaast ringiga mööda juhtimiseks.

Tadžikistan vaevleb kõigi muude hädade kõrval energiakriisis. Usbekistan seab Tadžiki võimude sõnutsi takistusi elektritransiidile Türkmenistanist ja ka gaasikraane kipub naaber kinni keerama. 99% Tadžikistanis toodetavast elektrist tuleb hüdrojaamadest ja energiajulgeoleku suurendamiseks püütakse suurendada hüdrojaamade arvu. Veeressursside kinnipidamisel kannatavad kasvava veevajadusega Usbekistani huvid (ja Araali merest — ja just selle Usbekistanis paiknevast jäänukist — pole enam suurt midagi järel).

Medvedevi sõnad Taškendis šokeerisid Tadžikistani presidenti ja solvunult otsustas ta mitte ilmuda ODKB ja EurAsEci tippkohtumisele Moskvas. Tadžiki poliitvaatleja tuletas meelde, et Tadžikistan on tänini tasuta majutanud Venemaa kosmosevägede baase üsna tasuta, seades end — juhul kui Venemaa peaks sattuma suurde sõjalisse konflikti — esmaseks sihtmärgiks. Tadžikistan peaks asuma baaside eest tasu nõudma, sest juhul kui Venemaa seab takistusi Tadžikistani energiajulgeoleku kindlustamisele, vajab Tadžikistan vähemalt raha sisseostetud elektri ja energiakandjate eest maksmiseks. Võimalik, et jutud Venemaa kosmosevägede paigutamisest Kõrgõzstani on seotud just selle Dušanbe hüpoteetilise surveabinõuga.

Selgus aga, et Venemaal on president Rahmoni Moskvasse väga vaja — Venemaa suur plaan oli rajada ODKB kiirreageerimisjõud ja ühe liikmesriigi juhi mitteilmumisel jäänuks see suursündmus ära. Emomali Rahmoni ümberveenmisele kaasatud “kõik jõud”, Kurmanbek Bakijevgi rippunud telefoni otsas.

Mõtleski president Rahmon ümber ja lendas viimsel hetkel Moskvasse, kus väidetavasti sattus raskustesse öömaja leidmisega. President-hotellis selgus, et pole broneeringut ega vaba presidendisviiti, sama kordus Kuldsõrmuses. Lahenenud asi nii, et tuntud Usbekistani ärimees Salim Abduvalijev, maadlusliidu juht ja kuuldavasti narkomaffia ninamees, soostus oma ruumid vabastama.

Kasahstani pangakriis

Veebruari algul võttis Kasahstani riik kontrolli alla 78,14% kohalikust suurimast pangast. Kiiresti tehti müügipakkumine venelaste Sberbankile. Selle postituse kirjutamise ajal devalveeriti tenge. Oletatakse, et suure panga saatus tabab ka ülejäänud kolme tähtsamat. Suurpanga juht (end. opositsioonitegelane) löödi minema ja sülgas muidugi riigi pihta tõrva.

Nezavizimaja Gazeta järeldab, et realiseerumas on Venemaa majandusministri Elvira Nabiullina poolt 23. jaanuaril kuulutatu, mille kohaselt annab rahvusvaheline finantskriis suurepärased võimalused vene bisnesi ekspansiooniks piiride taha, mida Vene riik tema meelest toetama peaks. Leht spekuleerib, et võimaliku ostu sooritab Sberbank selle raha arvel, mis Venemaa valitsusel kavas täiendavalt pankade toetamiseks välja käia.

Moskva tippkohtumine

ODKB ja Euraseci tippkohtumisel oli veidravõitu seisus Usbekistan, kes sügisel majandusühendusest välja astus.

ODKB otsustas tõepoolest Venemaa rõõmuks kiirreageerimisjõud moodustada, koosseisu kuuluks umbes kümme tuhat meest, sealhulgas Venemaalt õhujõud/parašütistid, Kasahstanilt suurem maavägede üksus, lisaks pataljonid Armeeniast, Valgevenest, Kõrgõzstanist, Tadžikistanist ning tundub, et tõesti ka Usbekistanist. Mõnel nimetatud riikidest keelab põhiseadus tegelikult sõjalistes blokkides osalemise.

Kiirreageerimisjõudude loomise sooviga tuli Medvedev välja septembri algul, kui tugevasti päevakorral veel Gruusia sõda. Organisatsiooni üheks argsi väljaöeldud eesmärgiks on vastukaal NATOle.

EurAsEci suurimaks saavutuseks oli kuuldavasti mingisuguse 10-miljardidollarise vastastikuseks abiks mõeldud kriisifondi loomine. Venemaa paneb sinna 7,5 miljardit ja Kasahstan miljardi.

Lõpetuseks ütleks aga, et pealkirja võinuks ka küsimusena vormistada. Pole veel selge, kuivõrd on tegemist Venemaa edusammudega, kuivõrd piirkonna riikide tavapärase manööverdamisega suurte ja tugevate vahel. Ja kas Venemaa saab enesele praegu lubada raha puistamist Kesk-Aasiasse (lisaks Kuubale, Valgevenesse).

Ja tsitaat Aleksandr Goltsilt:

At first glance it would appear that, in full accordance with the Kremlin’s realpolitik, the entire territory of the former Soviet Union has been turned into one giant chessboard on which the battle between Moscow and Washington is being played out. The only problem is that in this match, there is only one player and he seems to be carrying out some complex maneuver aimed at himself.

Türkmenistanist, gaasist

Türkmenistan kiitleb, et käesoleva aasta esimese seitsme kuu SKT on võrreldes 2007. aasta sama perioodiga rohkem kui viiendiku võrra kasvanud. Väliskaubanduse käive kasvanud 35%, baasinvesteeringud kahekordistunud, välisinvesteeringud kasvanud üle nelja korra, eelarvelaekumised olla 10% plaani ületanud.

Septembrikuus on kavas valmis saada uus konstitutsiooniprojekt, mis suurendab parlamendi rolli.

Augusti tagumises pooles oodatakse küla Jordaania kuningat ja mis tähtsam, esimees Hu-d Hiinamaalt.

Sel puhul julgen avaldada arvamust, et sõda Gruusias kahandab Türkmenistani valmisolekut osaleda Gruusia suunal plaanitavates gaasijuhtmekavades, aga ei tee ihaldusväärsemat parterit ka Venemaast. Ehk siis, Türkmenistan vaatab senisest enam sellesama Hiinamaa poole. Türklaste initsiatiivil on päevakorras olnud ka Iraani ja Türgi kaudu Euroopasse kulgevad gaasitrassid, kuid — ehkki justsama käis Istanbulis ringi Ahmadinejad, on need plaanid ameeriklaste survel takerdunud.

*

WSJ avaldanud pildi pommikraatritest Gruusias BTC vahetus läheduses (vahendab oma blogis Steve LeVine).

Märkmeid Tadžikistani kriisist

Tadžikistani majandus- ning energiakriis, ränk hinnatõus ja hoogu võttev näljahäda on hoogu andmas ka poliitilisele kriisile.

Siin blogis olen juttu teinud Tadžikistani tabanud ränkadest talvekahjudest, külmunud hüdroelektrijaamast, kinnikeeratud gaasikraanidest, Kasahstani nisuekspordikeelust, Maailmapanga tagasinõutud laenust.

Umbes miljon tadžikki, enamasti mehed, on teenistust otsides siirdunud Venemaale ja Kasahstani. Nende koju saadetud säästud moodustavat 50% Tadžikistani SKT-st.

Hiljuti eraldas ÜRO summakese veel ühe Tadžikistani tänavu ähvardava nuhtluse — rändtirtsudega võitlemiseks. Põllumajandusministeeriumi andmetel on putukad juba rüüstanudki üle 100 000 hektari külvipinnast. Tadžikistan on küll agraarmaa, kuid toiduainete netoimportija. Rahakott on kõhn ja toiduhinnad rekordtasemel. Paljud on hädas juba asunud seemnevilja nahka panema.

Energiakriisis sipleva riigi ninad palusid aprilli lõpus kodanikke (kellest enamik teenivat alla kahe dollari päevas) annetada üks kuupalk Roguni tammi valmimise heaks. Projekti poolemiljardidollarilise maksumuse juures oleks elanike kogutav rahake siiski vaid piisk meres. Roguni tammi ehitusel pidi esialgu olulist rolli mängima Vene alumiiniumitootja RusAl, kuid erimeelsused ajasid selle plaani lõhki. Lootusekiireks on Kasahstan, mis lubas Tadžiki investeerimisfondi paigutada 100 miljonit dollarit.

Aga poliitilistes tõmblustest.

Mai alguses tabas skandaal president Rahmoni peret — väidetavasti tulistas presidendipoeg Rustam presidendi mõjukat naisevenda Hassan Sadullajevit, kes mõningatel andmetel Saksamaa arstide hoole alla toimetatuna 8. mail kooles. Ametlikud allikad teatavad, et tegemist on haleda kuulujutuga, kuid Sadullajevit, kes traditsiooniliselt saatis presidenti välisvisiitidel, pole maikuus avalikkusel näha õnnestunud. Presidendi puudumine 9. mai tseremooniatelt andis juttudele hoogu juurde. Väidetava tapmise motiivina nimetatakse peresisest võitlust võimu ja vara pärast.

Sel nädalal kirjutavad uudisteallikad, et Tadžikistan olla saavutanud hiilgava võidu narkovõitluses. Kulobis vahistati pärast tõsist lahingut soomustehnika toetusel mõned Langarijevite klanni liikmed, paar Afganistani kodanikku ja Nurmahmad Safarov, tähtsa sõjamehe poeg. Arreteeritutelt leitud 100 kilo heroiini ning tohutu hulk relvi. Häda selles, et Langarijevid ja Safarovi isa olid Tadžikistani kodusõjas president Rahmoni tublid kaasvõitlejad, tänaseni mõjukad tegelased, mistõttu ferghana.ru käsitleb intsidenti pigem klannidevahelise võimuvõitluse seigana. Seda enam, et üks Langarijevi-vendadest olla praegugi kaitseministeeriumis tähtis nina.

fergana.ru kirjatüki sõnum on, et president ei kontrolli olukorda Tadžikistanis. Langarijevite juhtum olnud märk nakkusest, mille levikule aitas kaasa Mägi-Badahšani organiseeritud kuritegevusega võitlemise osakonna pealik Ahmadov, omal ajal kodusõjas Rahmoni vastu võidelnud mees, kes veebruarikuus teda arreteerima saadetud polkovnik Zahartšenko lihtsalt maha lasi (neli Zahartšenko kolleegi pääsesid haavadega). Ahmadov täidab oma ametiülesandeid tänase päevani.

Möödunud aastal, kui Mägi-Badahšanis arreteeriti piirivalvesalga ülem major Tšoršanbijev, võtnud tema poolehoidjad pantvangi riikliku julgeolekuteenistuse kohaliku juhi, mispeale major vabastati.

Eelmise aasta novembris purustas pomm Tadžikistani Rahvuskaardi juhi, kindralmajor Rahmonalijevi auto. Rahvuskaart olla sisuliselt president Rahmoni ihukaitsevägi, Rahmonalijevit on aga peetud võimupretendendiks, nagu ka Sadullajevit. eurasianet lisas nimekirja veel Dušanbe linnapea Ubaidullojevi, presidendi abi Miralijevi, presidendi sugulase Nuriddin Rahmonovi, kel personalipoliitikas kõva sõna ütelda…

*

Niisugused märkmed Tadžikistani uudistest kiirel ajal, töö allikatega pole sugugi põhjalik.