Markelovi, Baburina, Israilovi tapmisest
1. Veebruar 2009
Anastasja Baburina, Stanislav Markelov
Õigeusklike kolmekuningapäeval, 19. jaanuaril tapeti Moskvas Stanislav Markelov ja noor naisajakirjanik Anastasja Baburina, kelle patuks oli nähtavasti katse mõrtsukat takistada. “On ajastu jäle sümbol, et advokaat ja ajakirjanik tapeti samaaegselt,” kommenteeris Venemaa Ajakirjanike Liidu juht.
(Eesti ajakirjandus on sellest sündmusest üsna ülevaatlikult juba kirjutanud, lisada mul *väga palju* arvatavasti ei ole, olgu lugeja hoiatatud. Umar Israilovi tapmine, millest postituse lõpus, on vist Eesti ajakirjanduses alles kajastamata.)
Markelov oli äsja püüdnud vaidlustada polkovnik Juri Budanovi ennetähtaegset vabastamist, mis leidis aset jaanuari algul. Budanov röövis, vägistas ja tappis Teise Tšetšeenija sõja päevil 18-aastase tšetšeeni tüdruku Elza Kungajeva. Kungajevitele, keda Markelov esindas, lubas Budanov, kui ta vangi mõisteti, kurja kättemaksu. Markelovit ennastki olevat selle juhtumi pärast surmaga ähvardatud. Neil päevil varjavad Kungajevid end Norra Kuningriigis, seoses mõrvatööga Moskvas olevat nad politsei kaitse alla võetud.
Budanovi ja Kungajeva lugu kirjeldas Venemaa avalikkusele 2006. aastal tapetud Novaja Gazeta ajakirjanik ja Markelovi hea sõber Anna Politkovskaja (eesti keeles vt “Putini Venemaa”, Eesti Päevalehe kirjastus, 2006). Novaja Gazeta heaks töötas ka Anastasja Baburova, kellest sai juba neljas NG ajakirjanik, kes “Putini ajal” vägivaldselt teise ilma saadetud. Kõik need mõrvad, võib öelda, on lahendamata.
Novaja Gazeta omanik Aleksandr Lebedev taotles pärast järjekordse kaastöölise tapmist ajakirjanike relvastamist. Võimud keeldusid.
Võimalike Markelovi mõrtsukatena ei nähta sugugi vaid Budanovi toetajaid. Oletatakse, et Markelov võis teada mõndagi Politkovskaja surma asjaolude kohta. Markelov kaitses ka Himkinskaja Pravda toimetajat Mihhail Beketovit, kes sügisel pea surnuks peksti ning siiani haiglas hinge vaagub ning näiteks Nord-Osti sündmustes viga saanud tšetšeenist pantvangi, kes haiglas vahistati, kuna rääkis emakeelt.
Markelov oli tšetšeenide seas muidugi lugupeetud, peale tapatööd osalenud tema mälestusrongkäigus Groznõis mitu tuhat inimest. Kadõrov autasustas Markelovit postuumselt.
Markelovi matuseid piiras OMON, kontrolliti kohaletulnute dokumente. Võimukandjad Moskvast polnud matustepäevaks kaastundeavaldustega esinenud. Jaanuari viimastel päevadel kutsus Medvedev siiski NG omanikeringi kuuluva Gorbatšovi ja ajalehe peatoimetaja vaikseks vestluseks enese juurde. Väitis et ei taha valjuhäälseid avaldusi teha, kuna uurimisorganid võtaksid seda suunisena, mida tema juristina taluda ei või. Julia Latõnina igatahes otsustas Medvedevit selle sammu eest kiita — palju kergem on teha viga kui seda tunnistada.
***
Isand Kadõrov aga, kes Markelovit nii lahkesti meeles pidas, sattus süngesse valgusesse seoses ühe teise jaanuarikuise mõrvatööga, Stratfor näiteks kirjeldas teda üsna ühemõtteliselt mõrva ilmse tellijana. Nimelt tapeti Viinis 13. jaanuaril endine Tšetšeeni mässuline, hiljem lühidalt Kadõrovi julgeolekuteenistuses töötama sunnitud Umar Israilov, kes Kadõrovi juurest esmalt Poolasse ja seejärel Austriasse pagemise järel õõvastavaid üksikasju sisaldanud kaebusi produtseeris. Härra president, samuti tänane Riigiduuma liige Adam Delimhanov, olla ohvrite, sh Israilovi enese piinamises mõnuga isiklikult kaasa löönud. Innovaatilist vaimu üles näidates rakendasid kadõrovlased ohvrite piinamiseks väidetavasti edukalt jõusaali instrumente.
Stratfori arvamust mööda tuli Kadõrovil Viinis mõrva toime panekuks kindlasti ka Moskva luba saada.
Israilovi surmast, elust ja süüdistustest kirjutab pikalt New York Times.
Ka Umar Israilovi vanemad (Kadõrov sõdib vastalistega nende sugulasi vangistades ja piinates) olid peale poja välismaalepagemist kogetud kannatuste järel sunnitud pelgupaika otsima Norra Kuningriigist.
Kadõrov ja vennad Jamadajevid
20. aprill 2008
Nädal tagasi leidis Gudermesi lähedal aset intsident või lahing Ramzan Kadõrovi ihukaitsjate ning pataljon Vostoki vahel. (Pühapäeval kadõrovlaste osalusel toimunud) liiklusõnnetuses hukkunud kaasvõitlejate mälestusteenistuselt naasev Vostoki autokolonn keeldus andmast teed presidendi omale. Vahetatud laske, mis edasi sai, on segane. Mõnede teadete kohaselt hukkus juba selles intsidendis 18 inimest, sh tsiviilisikuid, mõnedel andmetel läksid tülipooled pärast pataljoni komandöri venna, Baruddin Jamadajevi ning Kadõrovi vestlust lihtsalt laiali.
Teisipäeval algatati aga Jamadajevi jt suhtes kriminaalasi, Vostoki baas blokeeriti, Jamadajevit üritati kodus vahistada. Tulemuseks tulevahetused Vostoki võitlejatega Gudermesi tänavail. Mõlemad pooled võtnud vange, olnud hukkunuid.
Venemaa kaitseministeerium eitas tulevahetuste toimumist ja inimohvreid.
Kolmapäeval süüdistas Venemaa Kangelane Kadõrov teleesinemises vendi Jamadajeveid — Vostoki komandöri, Venemaa Kangelast Sulimi, tema faktilist asetäitjat, juba mainitud Baruddini, keda Venemaa tänas amnestiga pärast mõrva eest mõistetud 11-aastast vanglakaristust ning endist Venemaa Riigiduuma liiget, Venemaa Kangelast Ruslani) mõrvades ja inimröövides. Tšetšeenia parlament olevat pöördunud Venemaa kaitseministeeriumi poole palvega Vostok laiali saata või vahetada välja selle juhtkond. Kaitseministeerium eitas säärase palve saamist.
Pataljon Vostok loodi endistest mässulistest 2003. aastal. Selle suuruseks on pakutud väga erinevaid arve — kolmesajast viie tuhandeni. Sulõm päris pataljoni neljandalt Jamadajevi-vennalt, kes hukkus endise liitlase Bassajevi, teistel andmetel Kadõrovite korraldatud pommiplahvatuses 2003. aasta märtsis.
