Medvedjev, gaas ja Karabahhia

Juuli algul rändas Venemaa president Kaspia riikides, ikka gaasi ja nafta pärast. Bakuussegi põikasid Medvedjev, Miller ja Alekperov. Rääkisid nad seal mis nad rääkisid, aga mõistaandmised lubasid aseritel mõista, nagu pakuks Venemaa präänikuna Karabahhiat. Aserbaidžaani uudisteagentuur kuulutas, et Venemaa ja Aserbaidžaan toetavad Karabahhi konflikti lahendamist territoriaalse terviklikkuse alusel ja peavad rahvusvaheliselt tunnustatud piiride vägivaldset muutmist lubamatuks. Rõhutavad kiire lahenduse vajadust … rahvusvahelisest õigusest, suveräänsusest, riigipiiride puutumatusest lugu pidades. Põgenike repatrieerimisestki kõneldud, sõprust deklareeriti, Aserbaidžaan
kuulutati olevat Venemaa strateegiline partner. No ja militaarkoostöö mingil moel olla plaanis.

Aleksei Miller tegi teatavaks, et Gazprom hakkab aseritega kõnelema Aserbaidžaanilt gaasi ostmise teemal. Gazprom ihaleb Shah Denizi gaasi. Kas ta saab on iseküsimus.

Bakuu, kõnelevat asjatundjad, eelistavat Nabuccot. Too on paraku tasuvusuuringute faasis ja kuni ka Türkmenistan pole kindel Kaspia gaasijuhtme varustaja, tuleb venelastega vähemalt rääkida.

Siiski ärkas Aserbaidžaanis Medvedjevi visiidi järel hääli, kes kuulutasid, et jah muidugi, Venemaa tuleb Karabahhi küsimuses gaasiga enda poole võita, sest ega Euroopa ja Ameerika pole 16 aasta jooksul Karabahhi küsimusele soodsa lahenduse leidmiseks midagi ette võtnud.

Pigem tuleb vihjet präänikule siiski mõista osutusena piitsale — teadku Alijev, kust pigistama hakkab, kui aserid seegi kord Läänt eelistavad.

***

Aga mina lugesin pika blogimispausi ajal lõpuni Steve LeVine raamatu, täispealkirjaga “The Oil and the Glory: The Pursuit of Empire and Fortune on the Caspian Sea”. Soovitan noile, kel Kaspia kandi ja sealse naftanduse lugu igav ei tundu. Võibolla kirjutan loetust pisut edaspidi.