Delijev

Postimees teatab lahkelt, et keegi Aslan Delijev, Vostoki võitleja, “45-aastase meesterahva” mõrvas süüdistatuna õigeks on mõistetud. Tausta ei avata sõnagagi: sensatsioonikriteeriumi täidab asjaolu, et Vostok olevat kurikuulus. Õnneks on sellistel puhkudel olemas nt Кавказский узел: Суд оправдал экс-военнослужащего батальона “Восток” Дилиева.

Lühidalt on süüdistatu näol tegemist Tšetšeenia presidendi hiljutise nõunikuga, keda seostatud mitmete tšetšeenide, muuhulgas duumasaadik Ruslan Jamadajevi tapmisega (september, 2008) Moskvas. Kui aprillikuus olid uurimisorganid veendunud, et Jamadajevi tapmises osales Dilijev, siis mõni päev hiljem esitati süüdistus hoopis teisele isikule.

Praegu süüdistati Dilijevit aga ärimehe, ajakirjanduses ka “autoriteediks” nimetatud Mustafa Šidajevi tapmises 2006. aastal. Ruslani vend Sulim löönud Dilijevi Vostokist minema just pärast Šidajevi surma. Dilijev siirdus seepeale võistleva klanni (president Kadõrovi) teenistusse.

Rosbalt kirjutab lühidalt ka Dilijevi ja Šidajevi konflikti tagamaadest: viimane pakkunud kaitset isikutele, kelle vara Tšetšeenia uued peremehed himustasid.

Markelovi, Baburina, Israilovi tapmisest

Anastasja Baburina, Stanislav Markelov

Õigeusklike kolmekuningapäeval, 19. jaanuaril tapeti Moskvas Stanislav Markelov ja noor naisajakirjanik Anastasja Baburina, kelle patuks oli nähtavasti katse mõrtsukat takistada. “On ajastu jäle sümbol, et advokaat ja ajakirjanik tapeti samaaegselt,” kommenteeris Venemaa Ajakirjanike Liidu juht.

(Eesti ajakirjandus on sellest sündmusest üsna ülevaatlikult juba kirjutanud, lisada mul *väga palju* arvatavasti ei ole, olgu lugeja hoiatatud. Umar Israilovi tapmine, millest postituse lõpus, on vist Eesti ajakirjanduses alles kajastamata.)

Markelov oli äsja püüdnud vaidlustada polkovnik Juri Budanovi ennetähtaegset vabastamist, mis leidis aset jaanuari algul. Budanov röövis, vägistas ja tappis Teise Tšetšeenija sõja päevil 18-aastase tšetšeeni tüdruku Elza Kungajeva. Kungajevitele, keda Markelov esindas, lubas Budanov, kui ta vangi mõisteti, kurja kättemaksu. Markelovit ennastki olevat selle juhtumi pärast surmaga ähvardatud. Neil päevil varjavad Kungajevid end Norra Kuningriigis, seoses mõrvatööga Moskvas olevat nad politsei kaitse alla võetud.

Budanovi ja Kungajeva lugu kirjeldas Venemaa avalikkusele 2006. aastal tapetud Novaja Gazeta ajakirjanik ja Markelovi hea sõber Anna Politkovskaja (eesti keeles vt “Putini Venemaa”, Eesti Päevalehe kirjastus, 2006). Novaja Gazeta heaks töötas ka Anastasja Baburova, kellest sai juba neljas NG ajakirjanik, kes “Putini ajal” vägivaldselt teise ilma saadetud. Kõik need mõrvad, võib öelda, on lahendamata.

Novaja Gazeta omanik Aleksandr Lebedev taotles pärast järjekordse kaastöölise tapmist ajakirjanike relvastamist. Võimud keeldusid.

Võimalike Markelovi mõrtsukatena ei nähta sugugi vaid Budanovi toetajaid. Oletatakse, et Markelov võis teada mõndagi Politkovskaja surma asjaolude kohta. Markelov kaitses ka Himkinskaja Pravda toimetajat Mihhail Beketovit, kes sügisel pea surnuks peksti ning siiani haiglas hinge vaagub ning näiteks Nord-Osti sündmustes viga saanud tšetšeenist pantvangi, kes haiglas vahistati, kuna rääkis emakeelt.

Markelov oli tšetšeenide seas muidugi lugupeetud, peale tapatööd osalenud tema mälestusrongkäigus Groznõis mitu tuhat inimest. Kadõrov autasustas Markelovit postuumselt.

Markelovi matuseid piiras OMON, kontrolliti kohaletulnute dokumente. Võimukandjad Moskvast polnud matustepäevaks kaastundeavaldustega esinenud. Jaanuari viimastel päevadel kutsus Medvedev siiski NG omanikeringi kuuluva Gorbatšovi ja ajalehe peatoimetaja vaikseks vestluseks enese juurde. Väitis et ei taha valjuhäälseid avaldusi teha, kuna uurimisorganid võtaksid seda suunisena, mida tema juristina taluda ei või. Julia Latõnina igatahes otsustas Medvedevit selle sammu eest kiita — palju kergem on teha viga kui seda tunnistada.

***

Isand Kadõrov aga, kes Markelovit nii lahkesti meeles pidas, sattus süngesse valgusesse seoses ühe teise jaanuarikuise mõrvatööga, Stratfor näiteks kirjeldas teda üsna ühemõtteliselt mõrva ilmse tellijana. Nimelt tapeti Viinis 13. jaanuaril endine Tšetšeeni mässuline, hiljem lühidalt Kadõrovi julgeolekuteenistuses töötama sunnitud Umar Israilov, kes Kadõrovi juurest esmalt Poolasse ja seejärel Austriasse pagemise järel õõvastavaid üksikasju sisaldanud kaebusi produtseeris. Härra president, samuti tänane Riigiduuma liige Adam Delimhanov, olla ohvrite, sh Israilovi enese piinamises mõnuga isiklikult kaasa löönud. Innovaatilist vaimu üles näidates rakendasid kadõrovlased ohvrite piinamiseks väidetavasti edukalt jõusaali instrumente.

Stratfori arvamust mööda tuli Kadõrovil Viinis mõrva toime panekuks kindlasti ka Moskva luba saada.

Israilovi surmast, elust ja süüdistustest kirjutab pikalt New York Times.

Ka Umar Israilovi vanemad (Kadõrov sõdib vastalistega nende sugulasi vangistades ja piinates) olid peale poja välismaalepagemist kogetud kannatuste järel sunnitud pelgupaika otsima Norra Kuningriigist.

Zjazikov vabastati ametist

Opositsiooni sõnul inimesed juubeldavad ja tantsivad tänavail lesginkat.

Inguššia presidendi kohusetäitjaks sai Junus-Bek Jevkurov, kelle kohta RIA Novosti kirjutab:

Евкуров служил на командных должностях в Воздушно-десантных войсках, принимал участие в контртеррористических операциях на Северном Кавказе. В 1999 году участвовал в операции в Косово, когда российские десантники заняли международный аэропорт, опередив иностранных миротворцев. Эта миротворческая операция считается одной из самых успешных в истории ВДВ.

Säherdune väljapaistev “rahuvalveoperatsioon” siis. Opositsioon muidugi Jevkurovit esialgu tervitab, lubab igakülgset abi.

Zjazikov ütleb aga, et ta astus tagasi omal vabal tahtel, seoses asumisega “teisele tööle” Moskvas. Eks ikka Moskvas, kuhu sa hing mujele paged. Kahe kuu jooksul peale Magomed Jevlojevi surma on Ingušeetias surma ja vigastada saanud viis Zjazikovi sugulast.
Kuuekümneprotsendist tööpuudust ja radikaalset islamit selle ühe tagandamisega muidugi minema ei pühi.

Kaks artiklit Ingušeetias sündivast

Artiklid, mida ma refereeriksin, kui jõuaks:

• Russkii Newsweek kirjutab veritasust Inguššias, Jevlojevi surmast, Zjazikovi saatusest, Kremli rasketest valikutest: Ингушетия.rip
• Kommersant teeb juttu nädalavahetusel Inguššias peetud lahingust, kus kolme võitleja surmamiseks läks vaja soomustehnikat, helikoptereid, nelja UFSB töötaja, nende seas kohaliku UFSB värske asejuhi elu. Lisaks oli föderaaljõudude poolel rida vigastatuid –  Операция неприкрытия

(kui lingid kord enam ei tööta, võib juhtuda, et alles on koopiad keelatud ingushetiya.ru-s.)

Zjazikovi onupoeg tapetud

10. septembril, Ingušeetia presidendi Murat Zjazikovi sünnipäeval, tapeti Nazranis Zjazikovi onupoeg Bekhan Zjazikov. Küllap oli tegu Jevlojevite taibi lubatud veritasuga Magomed Jevlojevi surma puhul.

Ei ole imestada, et maanurgas, kus riigivõimu ja -seaduse autoriteet on ammendunud, hakkavad kehtima alternatiivsed reeglid. Ingušid on pöördunud oma klannitavade või islamireeglite poole. Ramadani alguse puhul näiteks süüdati Nazranis alkoholiga kaubelnud poode — soovi korral võib seda nimetada islamiterrorismiks.

Ingušeetia opositsiooni appihüüdudele demokraatliku maailma suunas on Lääne südametunnistusel muidugi lihtsam kõrvu sulgeda, kui appihüüdjad saadavad korda tegusid, mis Lääne silmis barbaarsed. Sekkumine ei tule niikuinii kõne alla. Tegutsemisjoone valimisega näib raskusi olevat Vene riigil.
Auševit Zjazikovi asemele presidendiks nõudnud pöördumisele, millele Ingušeetias ligi sada tuhat allkirja koguti, tulnud hiljuti koguni vastus — mõtleme sellele. Seniks aga paistab jätkuvat miski, mida mina peaks madala intensiivsusega kodusõjaks.

Jevlojevid kuulutasid veritasu

ingushetiya.ru sõnul käisid Jevlojevite taibi esindajad eesotsas pühapäeval tapetud Magomed Jevlojevi isaga täna Ingušeetia siseministri Musa Medovi ukse taga, aga et kedagi polnud ust avamas, kuulutavad Jevlojevid “ametlikult” veritasu Medovitele ingushetiya.ru lehel. Veritasu on kuulutatud ka Zjazikovidele.

Tapetu juristist sõber seletas ajakirjanikele, et Inguši tavade kohaselt tähendab veritasu ühe meessoost Medovi ning Zjazikovi elu.

Jevlojevid olevat Ingušeetia arvukaim klann, liikmete arvuks on pakutud koguni 60000. Näiteks Magomed Jevlojevi nimelisi elavat ainuüksi Moskvas üle seitsmekümne, kokku olla sellenimelisi tuhandeid.

Ingliskeelsed ajalehed ja blogid kipuvad tapetud Jevlojevit nimetama “blogijaks”. Miskipärast on mul seda tiitlit lugeda kuidagi piinav.

President Zjazikov nimetab tema aadressil esitatud süüdistusi Jevlojevi surmas jampsiks ja ingushetiya.ru-s avaldatud väiteid ei kommenteeri, kuna need olla ilmunud saidil mida pole olema… määras ju kohus selle sulgemisele.

*

Vahepeal on opositsioonijuhid teada andnud, et ei toeta enam Zjazikovi asendamist Ruslan Auševiga, sest mees jättis ingušid raskel hetkel maha ja pole isegi tapetu sugulastele kaastunnet avaldanud.

ingushetiya.ru omanik tapetud

ingushetiya.ru teatab, et täna tapeti Magomed Jevlojev, opositsioonilise veebiportaali omanik.

Jevlojev juhtus lendama samas lennukis Ingušeetia presidendi Murat Zjazikoviga, kelle pingutuste tulemusena kohus hiljuti ingushetiya.ru sulgemisele määras. Pärast maandumist Ingušeetias peeti Jevlojev kinni ja tapeti.

http://www.ingushetiya.ru/news/15359.html

Minu arvates on tõenäolised suuremad rahutused.

*

Ingušeetias on, väidavad inimõiguslased, viimasel ajal levinud komme kinnipeetute üle mitte kohut pidada — nad hukatakse koha peal. Ingušeetia võimud paluvad Vene riigil peatada kohtupidamine Ingušeetia kohtutes 2010. aastani. Põhjuseks see, et kohtud mõistavad süüdistatava 87% juhtudest õigeks. Olevat klanniühiskonna probleem.

Viimastel päevadel tulnud uudiseid uskudes on Ingušeetia kõik eeluurimisisolaatorid suletud — võimud ootavad Moskva vastust oma palvele.

Ingušid, osseedid ja genotsiid

Seoses sündmustega Lõuna-Osseetias algatati Venemaal kiiresti kriminaalasi uurimaks grusiinide poolt osseetide kallal väidetavalt toime pandud genotsiidi. Etnilise puhastuse läbiviimist LO grusiinide kallal LO president intervjuus Kommersandile sisuliselt tunnistas, ses osas VFis ilmselt uurimist ei algatata, polnud ju ohvriteks Venemaa kodanikud.

Küll aga raputas kriminaalasi soola inguššide haavadele, kes nüüd Vene riigile 1992. aastal osseetide poolt inguššide kallal toime pandut meelde tuletavad — genotsiidi, mis toimus karistamatult Vene armee silma all, pannud toime eelkõige just Lõuna-Osseetia relvastatud jõugud.

Inguššid juhivad tähelepanu, et nemadki on VFi kodanikud, ent sellal kui tänaste osseedi põgenike abistamine prioriteetseks on kuulutatud, on osseetide eest pagenud inguššide mured siiamaani tähelepanuta jäänud, genotsiidi ja etnilise puhastuse läbiviijatest pole ühtegi karistatud. Mõne üle mõisteti isegi kohut — Osseetia kohtus, mis kohtualuste tapatöid pahaks ei pannud.

Ingušeetias on olukord ärev ilma Osseetia sõjatagi. Vaata nt aastatagust postitust pealkirjaga “Ingušeetia tapatööde tagamaadest“. Ingušid sositavad “surmarühmadest”, mille koosseisus venelased ja osseedid.

Suur osa vabariigi elanikest, 80000 inimest, olevat allkirjastanud VFi suurtele läkitatud palve vabastada ametist Ingušeetia president Murat Zjazikov. Zjazikovi pikaajaliste pingutuste tulemusel on kohus määranud sulgemisele ülalviidatud veebiportaali, mis tal pinnuks silmas. Neil päevil lükkas kohus tagasi portaalipidajate appellatsiooni. ingushetiya.ru toimetaja on koos lastega Euroopasse pagenud, taotleb poliitilist varjupaika.

ingushetiya.ru väitel otsustas augusti algul ameti maha panna 1300 kohaliku siseministeeriumi võitlejat, kes tüdinud pidevatest rünnakutest nende elule, aga ka sellest, et töö põhisisuks on saanud protestiavalduste mahasurumine. Portaalis avaldatud sõnumeid uskudes ei jää ingušid enam tuppa, kui maskides mundrikandjad pimeduse varjus naabrimeest otsima tulevad või ta ukse taha pommi sokutada püüavad.

Moskva püüab väita, et rahutusi Põhja-Kaukaasia vabariikides aitab lõkkele puhuda Gruusia luure.

*

Meistersportlane Kokoitõ, näib, on sõda edukalt kasutanud rivaalide tõrjumiseks. Kommersant kirjutas Esimese LO sõja kangelastest, kelle Kokoitõ kongi heitis, mõne päeva eest aga saatis Kokoitõ laiali LO valitsuse ning kuulutas välja erakorralise seisukorra (mis täna juba tühistati).

*

Kui ma nüüd ei eksi, siis võitis Venemaa viibinud esimese olümpiakulla Pekingis ingušš.

Medvedjev, gaas ja Karabahhia

Juuli algul rändas Venemaa president Kaspia riikides, ikka gaasi ja nafta pärast. Bakuussegi põikasid Medvedjev, Miller ja Alekperov. Rääkisid nad seal mis nad rääkisid, aga mõistaandmised lubasid aseritel mõista, nagu pakuks Venemaa präänikuna Karabahhiat. Aserbaidžaani uudisteagentuur kuulutas, et Venemaa ja Aserbaidžaan toetavad Karabahhi konflikti lahendamist territoriaalse terviklikkuse alusel ja peavad rahvusvaheliselt tunnustatud piiride vägivaldset muutmist lubamatuks. Rõhutavad kiire lahenduse vajadust … rahvusvahelisest õigusest, suveräänsusest, riigipiiride puutumatusest lugu pidades. Põgenike repatrieerimisestki kõneldud, sõprust deklareeriti, Aserbaidžaan
kuulutati olevat Venemaa strateegiline partner. No ja militaarkoostöö mingil moel olla plaanis.

Aleksei Miller tegi teatavaks, et Gazprom hakkab aseritega kõnelema Aserbaidžaanilt gaasi ostmise teemal. Gazprom ihaleb Shah Denizi gaasi. Kas ta saab on iseküsimus.

Bakuu, kõnelevat asjatundjad, eelistavat Nabuccot. Too on paraku tasuvusuuringute faasis ja kuni ka Türkmenistan pole kindel Kaspia gaasijuhtme varustaja, tuleb venelastega vähemalt rääkida.

Siiski ärkas Aserbaidžaanis Medvedjevi visiidi järel hääli, kes kuulutasid, et jah muidugi, Venemaa tuleb Karabahhi küsimuses gaasiga enda poole võita, sest ega Euroopa ja Ameerika pole 16 aasta jooksul Karabahhi küsimusele soodsa lahenduse leidmiseks midagi ette võtnud.

Pigem tuleb vihjet präänikule siiski mõista osutusena piitsale — teadku Alijev, kust pigistama hakkab, kui aserid seegi kord Läänt eelistavad.

***

Aga mina lugesin pika blogimispausi ajal lõpuni Steve LeVine raamatu, täispealkirjaga “The Oil and the Glory: The Pursuit of Empire and Fortune on the Caspian Sea”. Soovitan noile, kel Kaspia kandi ja sealse naftanduse lugu igav ei tundu. Võibolla kirjutan loetust pisut edaspidi.

Kadõrov ja vennad Jamadajevid

Nädal tagasi leidis Gudermesi lähedal aset intsident või lahing Ramzan Kadõrovi ihukaitsjate ning pataljon Vostoki vahel. (Pühapäeval kadõrovlaste osalusel toimunud) liiklusõnnetuses hukkunud kaasvõitlejate mälestusteenistuselt naasev Vostoki autokolonn keeldus andmast teed presidendi omale. Vahetatud laske, mis edasi sai, on segane. Mõnede teadete kohaselt hukkus juba selles intsidendis 18 inimest, sh tsiviilisikuid, mõnedel andmetel läksid tülipooled pärast pataljoni komandöri venna, Baruddin Jamadajevi ning Kadõrovi vestlust lihtsalt laiali.

Teisipäeval algatati aga Jamadajevi jt suhtes kriminaalasi, Vostoki baas blokeeriti, Jamadajevit üritati kodus vahistada. Tulemuseks tulevahetused Vostoki võitlejatega Gudermesi tänavail. Mõlemad pooled võtnud vange, olnud hukkunuid.

Venemaa kaitseministeerium eitas tulevahetuste toimumist ja inimohvreid.

Kolmapäeval süüdistas Venemaa Kangelane Kadõrov teleesinemises vendi Jamadajeveid — Vostoki komandöri, Venemaa Kangelast Sulimi, tema faktilist asetäitjat, juba mainitud Baruddini, keda Venemaa tänas amnestiga pärast mõrva eest mõistetud 11-aastast vanglakaristust ning endist Venemaa Riigiduuma liiget, Venemaa Kangelast Ruslani) mõrvades ja inimröövides. Tšetšeenia parlament olevat pöördunud Venemaa kaitseministeeriumi poole palvega Vostok laiali saata või vahetada välja selle juhtkond. Kaitseministeerium eitas säärase palve saamist.

Pataljon Vostok loodi endistest mässulistest 2003. aastal. Selle suuruseks on pakutud väga erinevaid arve — kolmesajast viie tuhandeni. Sulõm päris pataljoni neljandalt Jamadajevi-vennalt, kes hukkus endise liitlase Bassajevi, teistel andmetel Kadõrovite korraldatud pommiplahvatuses 2003. aasta märtsis.

http://www.sptimes.ru/story/25733

http://www.idelo.ru/507/4.html