Kriisikolle USA ja presidendivalimised

Ameerika presidendivalimised on globaalse tähtsusega sündmus, praeguse, Ühendriikidest lähtuva üleilmse kriisi taustal seda enam.

Muu ilm näib ülekaalukalt toetavat Obamat (keda eelistavat koguni Eestimaa elanikud), ent Ühendriikide pinnal on Obama edu mõnede küsitluste kohaselt vaid viis protsenti. Nagu Al Gore hästi teab, ei tähenda USAs enamushääledki veel valimisvõitu.

Tuleb tunnistada, et olin minagi üks neist, kes uskus kord, et Eestile oleks McCaini võit parem kui demokraadi oma. Jälginud aga silmanurgast kampaaniat, tuleb aga öelda, et päris asjakohane oleks olla õudusest haaratud mõtte peale et McCain, või hoidku Jumal — Sarah Palin, maailma mõjukaima riigi etteotsa pääseb.

Lühidalt öeldes — praeguste probleemidega silmitsi seismiseks ei paista McCaini meeskonnal olevat vähimatki valmisolekut. Kel aga vaid Vene oht meeles mõlgub, neid võiks lohutada teadmine, et Obamagi välispoliitilised nõuandjad Zbigniew Brzezinskist alates Venemaal inimsoo vaenlastena arvel on.

Mu meelest on hämmastav, et kõigist oma kampaaniaapsudest hoolimata on McCainil ikka veel reaalne võimalus presidenditoolile tõusta. Kohati jääb tõesti mulje, et vabariiklased teevad kõik, et valimisi *mitte* võita. Ühendriikide presidendi tool ei tohiksi olla hetkel ihaldusväärseim maailmas. Nagu kirjutab International Herald Tribune:

It’s really a wonder, when you think about it, that there are still two guys in the race to become U.S. president, pulling out all the stops in these last eight days of campaigning to be chosen as the one to face the nightmare.

Ameerikat ootab Augeiase tallide rookimine, ja ma arvan, et must töö jäetakse siiski mustale mehele. Kerge ei saa see aga olema ja aastakese pärast võib Obama populaarsus olla tänase Bushi omaga võrreldav.

Miks see kõik meile korda peaks minema? Ameerika Ühendriigid hõivasid Teise ilmasõja päevil “vaba maailma” finantssüsteemi tugisamba rolli ja on seda tänini kandnud. Lokaalsete kriiside kustutamiseks on sellel süsteemil olemas instrumendid, mis enam või vähem on toiminud. Nüüd aga tabas kriis süsteemi stabiilsuse garanteerijat ennast ja globaalne kriis oli paratamatu. Eurooplased ja kogu ilm võivad Ühendriikide suutmatust turgusid reguleerida needa ja kiruda, aga kui tänane süsteem veel jalule tahab saada, peavad jalule saama Ühendriigid.

Suurest Depressioonist väljamurdmiseks läks vaja Teist maailmsõda. Ühendriikidele nõjatuva rahandussüsteemi loomise üheks ajendiks oli soov ennetada tulevasi depressioone või leida vahendid sellele otsa tegemiseks maailmasõda pidamata. Aga nagu Soros juba jaanuaris kuulutas — ehk ongi selle kriisi puhul tegu “ühe ajastu lõpuga”.

Kliimamuutus ja rahvusvaheline julgeolek

Solana ja Ferrero-Waldneri raport vajab ära märkimist, lugeda saab siit. Rõõmustavat sealt vaevalt leida on, üllatavat pigem ka mitte.

ELi välispoliitika koordinaatori  ning Euroopa Komisjoni välissuhete voliniku ühisraport kuulutab, et kliimamuutus on tõsiasi, mis julgeolekohtusid “mitmekordistab”.

Kliimasoojenemisest tulenevate ohtude seas ennustatavad :

• ressursikonflikte (toit, vesi)
• koormat maailmamajandusele
• hädasid rannikuasustusele
• suurte alade uppumist, mõned saareriigid tervenisti
• tülisid maa- ja merepiiride üle, eriti ahvatlevad on polaaralad
• rahvaste rändamist (keskkonnapõgenikud)
• ebastabiilsust nõrkades riikides, konflikte etnilisel, usulisel alusel
• energeetilise ressurssi päras peetava võitluse ägenemist. Tuumaenergiaigatsuses osutub raskeks tuumarelva leviku piiramine.
• rahvusvahelise julgeolekuarhitektuuri kriisi. Pingeid kliimamuutuste põhjustavate riikide ja ohvriksjäänute vahel.

Toidu hind ja maailma äratoitmine

See teema tuleb uksest ja aknast sisse. Toidu hind kerkib üle ilma, rahvas viriseb. Valitsusi ei kadesta.

Täna loen Postimehe tarbijalisast, et ÜRO eriraportöör peab põllupinna pruukimist biokütuste tooraine kasvatamiseks “inimsusevastaseks kuriteoks”, kuna see suurendavat vaeste piirkondade näljahäda. Kutsub viie aastasele keelule, ja senikaua arendama tehnoloogiaid, mis lubaks
kütuseid toota põllumajandusjääkidest. IMF-gi olla hiljuti muret väljendanud.

Financial Times ilmutas pikema kirjatüki (Bread and butter issue: rising prices may herald the first global food shortage since 1970s), mis räägib sellest, et toidumured ei ole seekord ebastabiilsete riikide eralõbu. Toiduhinnad on rekordtasemeil ja see tekitab ärevaid küsimusi.

Lisaks ajutistele põhjustele on toiduainete hinnasurve taga artikli hinnangul jõukamate hiinlaste ja indialaste proteiinihimu ning biokütusetootjad, kes näiteks Ühendriikides prognooside kohaselt 2010. aastaks 30% teraviljast nahka panevad. Mures peaks olema riigid, kelle impordikuludest märkimisväärne osa kulub toidule. Toiduainete osakaal tarbija kulutustest on negatiivses korrelatsioonis sissetulekute suurusega, ehk hätta jääb vaesem osa riikidest ja rahvastikust.

Suurtele toidueksportijatele on kõrged hinnad makroökonoomiliselt tulusad, aga tarbija ikkagi kannatab. Teravilja eksportivad riigid on asunud koduturu hea varustamise nimel väljavedu piirama. Importivad riigid otsivad võimalusi kodumaise toodangu suurendamiseks ja laovarude soetamiseks. Euroliit on loobunud mõnedest ületootmise vastastest reeglitest kartes puudujääki. Ühendriikides eeldatakse puuvilla (aga ka maisi, odra ja soja) hinna tõusu järgmisel aastal, sest farmerid suurendavad muu arvelt nisu külvipinda.

Toitu importivates riikides tõstetakse subsiidiumeid toidutootjatele ehk minnakse valitsuse rahakoti kallale. Muide, kõrvalepõikena, samal ajal ähvardab Euroopa Biodiisli Nõukogu (pressiteade 16. oktoobrist) ameeriklasi, kes “ebaõiglaselt subsideeritud” biodiislit (sh. Indoneesia ja Malaisia päritolu) massiliselt siinsele turule paiskavad, juriidiliste meetmetega. Müüdavat kohati odavamalt kui tooraine Euroopas maksab, dumpinghinnad olla Euroopa biodiislitööstuse stagnatsiooni viinud.

Veel räägib artikkel, et toidudefitsiidiga arengumaades on kõrgemad ekspordihinnad ja kõrgustes viibivad transpordikulud kergitanud siseriiklikke hindasid põhitoiduainetele ja see on kaasa toonud sotsiaalseid rahutusi.

Praegustes hinnatõusudes olla osalt süüdi Euroopa ja USA, mis oma suurte põllumajandustoetustega söönud teiste piirkondade konkurentsivõime ja teinud seal investeerimise põllumajandusse mõttetuks. Nüüd siis häda ka Suure Peetri leivakotini jõudmas. IMF soovitab USAl ja Euroopal langetada barjääre biokütustele, mis toodetud arengumaades, kus tootmine on odavam ja keskkonnasäästlikum.

—

• OÜ Viru Distiller tahab nõukogu esimehe Robert Andropovi sõnul Kundasse rajada bioetanoolitehast, mis kulutaks 350000 tonni kohalikku toorainet aastas, ehk üle poole kodumaisest aastasest viljavarust, kusjuures toodangust 95% eksporditaks (pole vist kuigi roheline teguviis). Reserv olla tagatud Ukrainast ja Kasahstanist imporditava viljaga…
• Küllap aga kasvatavad Kasahstan ja Ukrainagi eksporditasusid. Jäi silma, et päevalilleõli puhul Kasahstan juba nõnda käitus.
• Kesk-Aasia riikides on aset leidnud meeleavaldusi toiduhindade tõusu vastu. Pole selge, kas opositsionäärid tajuvad probleemi laiemalt kui siseriiklikuna.
• Tadžikistanis olevat jahukoti hind kerkinud kuue miinimumpalgani. Venemaa abile ei saa loota, muuhulgas seetõttu, et katkestas ühepoolselt lepingu RUSALiga (Rusal polnud valmis ehitama Roguni hüdroeelektrijaama nõutud võimsusega, neile piisanuks oma tehase vajaduste rahuldamisest kui õigesti mäletan).
• Mitmed riigid eesotsas Venemaaga plaanivad põhitoiduainete hindade külmutamist. Rahandusminister Kudrin küll jõudis seda plaani laita, aga valimisperiood on algamas, poliitilist ebastabiilsust ei saa taluda ja värskemaid mõtteid nähtavasti pole. Valimisperioodi lõppedes on aga karta, et hinnad pääsevad paisu tagant valla, eeldan, et see annaks valusalt tunda ka Eestis (ja Läti valitsus ei pruugi toda jama enam üle elada, kui spekuleerida lubate). Venemaa mure tõsidust näitab ehk see, et lisameetmetena on käsil eksporditasude kergitamine, imporditollide langetamine ja koguni Poola lihatüli puhul otsib Venemaa võimalusi “nägu kaotamata” lahenduseni jõuda.

[võimalik, et jätkan hiljem...]

ÜRO kliimaraport

Kõneleb sellest näiteks Deutche Welle (link ingliskeelsele artiklile):

http://www.dw-world.de/dw/article/0,2144,2473835,00.html

• Bangkoki raport annab “väga julgustava signaali”, et on olemas tehnoloogiad, mille kasutamisel on võimalik mõningaid “kõige katastroofilisemaid stsenaariumeid vältida”
• maksma läheks see 0,12 % igaaastasest üleilmsest majanduskasvust (jeerum), mis olla väga väike hind
• plaanis on “Kioto poeg”, uus üleilmne kliimalepe
• poliitikud kohtuvad sel teemal detsembris Balil