Venemaa tugevdab positsioone Kesk-Aasias

Venemaal on kahtlemata keerulised ajad, kuid vahelduseks juhtub ka sellist, mida Venemaa liidrid kordaminekuteks loevad. Moskvas kogunesid sel nädalal Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (ODKB) ning Euraasia majandusühenduse (EurAsEc) liikmesriikide riigipead ja sündmusega seoses ja seosetult juhtus viimaste päevade jooksul mõndagi huvitavat.

Kõrgõzstan tahab USA sõjaväebaasi sulgeda

Kõrgõzstan, nagu tegelikult teisedki Kesk-Aasia riigid, on aastaid püüdnud istuda mitmel toolil — kurameerida kord Venemaa, kord Ühendriikide, kord Hiinaga. Nii paiknevad Kõrgõzstanis tänini nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasid.

Teisipäeval teatas Kõrgõzstani president Bakijev pärast kohtumist Dmitri Medvedeviga Moskvas ajakirjanikele, et Ameerika Ühendriigid peavad lahkuma Manasi armeebaasist, mida ameeriklased on 2001. aastast saadik kasutanud Afganistani kampaania toetuseks. Bakijevi arvates ei maksa ameeriklased baasi eest piisavalt aga austa Kõrgõsztani suveräänsust (ameerika sõduri üle, kes tappis 2006. aastal kirgiisi, ei võimaldanud Ühendriigid kohut pidada). Kolmapäeval lisandunud Kõrgõzstani-poolsetest kommentaaridest kostus ka seisukoht nagu oleks baasi pidamine muutunud tarbetuks, kuna Afganistan olevat juba peaaegu funktsioneeriv riik.

President Obama on teatavasti seadnud sihi Afganistanis tehtavate pingutuste intensiivistamisele, plaanides suurendada ka sealset väekontingenti. Ameeriklaste varustusteed on aga värske uudisetagi löögi all (teisipäeval näiteks võis lugeda teadet, et sissid on õhku lasknud silla Khyberi mäekurus).

USA maksis Manasi õhuväebaasi kasutamise eest Kõrgõsztanile 63 miljoni dollarilist aastarenti ja koos kõiksugu rahalise abiga oli baasi eest makstav summa150 miljonit dollarit aastas. See raharaasuke moodustas oulise osa Kõrgõzstani eelarvetuludest (~1,1 miljardit dollarit).

Ameeriklased on väitnud, et olid valmis summat ka suurendama, aga präänikuid, mida Biškekile pakuti, polnud ilmselt piisavad (lisaks juba nimetatule olevat lubatud abi võitluses narkokaubandusega ning Kõrgõzstani siseasjadesse sekkumatajätmist).

Ameeriklaste baasi sulgemisest on ühel või teisel põhjusel ammu huvitatud olnud Vene riik, mis ilmselt tegi Kõrgõzstanile “pakkumise, millest ei saa keelduda”. Rahvusvaheline finantskriis pole Kõrgõzstani puutumata jätnud ja Venemaa poolt ette pandust on tõesti raske ära öelda. Venemaa lubas

• kustutada Kõrgõsztani 180-miljoni dollarilise võla;
• 150 miljonit dollarit tagastamatut abi;
• 300 miljonit dollarit pikaajalist (40 aastat) madala intressiga (0,75%) laenu;
• lisaks ~1,7 miljardit dollarit investeeringuid panusena Narõni jõele ehitatava hüdroelektrijaama valmimiseks..

Vastu saab Venemaa (lisaks katsetele Manasi baasi sulgeda) osaluse Kõrgõzstani relvatootmisettevõttes, Kõrgõzstani osaluse vastloodud ODKB kiirreageerimisjõududest, räägitud on ka võimalikust Venemaa kosmosevägede baasist Kõrgõzstani lõunaosas.

Ometi ei unustanud Venemaa ja Kõrgõzstani kõrged esindajad kinnitada, et nad justkui nagu toetaks jätkuvalt terrorismivastast operatsiooni Afganistanis.

On peetud võimalikuks, et ameeriklased lihtsalt keelduvad praegu kottide pakkimisest. Baaside leping kehtib ja lepingus olevat sätestatud 180-päevane etteteatamisaeg baasi sulgemissoovi korral. Võib eeldada, et ameeriklased ja venelased asuvad kauplema (nt. võivad kauplemisobjektide seas olla raketikilp, Ukraina ja Gruusia NATOssevõtmine). Kauplemist on ameeriklastel ka Biškekiga, ja kui kauplemine ei anna tulemusi — oletanud mõned vist Bakijevi lojalistid — püütakse ära kasutada poliitiliselt ärevaid aegu Kõrgõzstanis, ehk osutatakse abi opositsioonile millegi “värvilise” korraldamiseks. Tagavaravariandina tulevad kõne alla alternatiivsed varustusliinid, kõneldud on näiteks Tadžikistanist (vt. allpool).

Siiski näib, et Kõrgõzstan on korraks maailma poliitika tuuli tabanud ja kaupleb enesele raskel ajal tarvilise suutäie. Muuhulgas ka ameeriklaste käest.

Muide, kirgiiside meelsuse iseloomustamiseks: mitte väga ammu läbi viidud küsitluste andmetel polnud enamikul Kõrgõzstani elanikest midagi Venemaaga taasühinemise vastu.

Ameeriklased on avaldanud imestust Venemaa käitumise üle Manasi baasi suhtes, osutades sellele, et terrorismivastane võitlus Afganistani pinnal teenivat Venemaagi huve.

Solvunud tadžikid

Venemaa investeering Kõrgõzstani hüdrojaamaprojekti on huvitav kui meenutada Dmitri Medvedevi väljendusi hiljutiselt Taškendi-visiidil. Medvedev teatas Islam Karimovi meeleheaks, et Tadžikistani ja Kõrgõzstani territooriumitele hüdroenergeetilisi objekte rajades (teostumislootust on neil just Venemaa finantside kaasamisel), tuleb arvesse võtta kõigi piirkonna riikide, Usbekistani, huvisid. Usbekistan vajab ja nõuab vett. Venemaal/Gazpromil/Medvedevil on omakorda hädasti tarvis Usbekistani gaasi, sest Euroopasse kulgevaid gaasitorusid on vaja millegagi täita ja Venemaa kui gaasitarnija usaldusväärsus sai gaasisõjas Ukrainaga tõsiselt kannatada. Nii tõsiselt, et eurooplased asusid taaskord aktiivselt otsima võimalusi piirkonna pakutava gaasi Venemaast ringiga mööda juhtimiseks.

Tadžikistan vaevleb kõigi muude hädade kõrval energiakriisis. Usbekistan seab Tadžiki võimude sõnutsi takistusi elektritransiidile Türkmenistanist ja ka gaasikraane kipub naaber kinni keerama. 99% Tadžikistanis toodetavast elektrist tuleb hüdrojaamadest ja energiajulgeoleku suurendamiseks püütakse suurendada hüdrojaamade arvu. Veeressursside kinnipidamisel kannatavad kasvava veevajadusega Usbekistani huvid (ja Araali merest — ja just selle Usbekistanis paiknevast jäänukist — pole enam suurt midagi järel).

Medvedevi sõnad Taškendis šokeerisid Tadžikistani presidenti ja solvunult otsustas ta mitte ilmuda ODKB ja EurAsEci tippkohtumisele Moskvas. Tadžiki poliitvaatleja tuletas meelde, et Tadžikistan on tänini tasuta majutanud Venemaa kosmosevägede baase üsna tasuta, seades end — juhul kui Venemaa peaks sattuma suurde sõjalisse konflikti — esmaseks sihtmärgiks. Tadžikistan peaks asuma baaside eest tasu nõudma, sest juhul kui Venemaa seab takistusi Tadžikistani energiajulgeoleku kindlustamisele, vajab Tadžikistan vähemalt raha sisseostetud elektri ja energiakandjate eest maksmiseks. Võimalik, et jutud Venemaa kosmosevägede paigutamisest Kõrgõzstani on seotud just selle Dušanbe hüpoteetilise surveabinõuga.

Selgus aga, et Venemaal on president Rahmoni Moskvasse väga vaja — Venemaa suur plaan oli rajada ODKB kiirreageerimisjõud ja ühe liikmesriigi juhi mitteilmumisel jäänuks see suursündmus ära. Emomali Rahmoni ümberveenmisele kaasatud “kõik jõud”, Kurmanbek Bakijevgi rippunud telefoni otsas.

Mõtleski president Rahmon ümber ja lendas viimsel hetkel Moskvasse, kus väidetavasti sattus raskustesse öömaja leidmisega. President-hotellis selgus, et pole broneeringut ega vaba presidendisviiti, sama kordus Kuldsõrmuses. Lahenenud asi nii, et tuntud Usbekistani ärimees Salim Abduvalijev, maadlusliidu juht ja kuuldavasti narkomaffia ninamees, soostus oma ruumid vabastama.

Kasahstani pangakriis

Veebruari algul võttis Kasahstani riik kontrolli alla 78,14% kohalikust suurimast pangast. Kiiresti tehti müügipakkumine venelaste Sberbankile. Selle postituse kirjutamise ajal devalveeriti tenge. Oletatakse, et suure panga saatus tabab ka ülejäänud kolme tähtsamat. Suurpanga juht (end. opositsioonitegelane) löödi minema ja sülgas muidugi riigi pihta tõrva.

Nezavizimaja Gazeta järeldab, et realiseerumas on Venemaa majandusministri Elvira Nabiullina poolt 23. jaanuaril kuulutatu, mille kohaselt annab rahvusvaheline finantskriis suurepärased võimalused vene bisnesi ekspansiooniks piiride taha, mida Vene riik tema meelest toetama peaks. Leht spekuleerib, et võimaliku ostu sooritab Sberbank selle raha arvel, mis Venemaa valitsusel kavas täiendavalt pankade toetamiseks välja käia.

Moskva tippkohtumine

ODKB ja Euraseci tippkohtumisel oli veidravõitu seisus Usbekistan, kes sügisel majandusühendusest välja astus.

ODKB otsustas tõepoolest Venemaa rõõmuks kiirreageerimisjõud moodustada, koosseisu kuuluks umbes kümme tuhat meest, sealhulgas Venemaalt õhujõud/parašütistid, Kasahstanilt suurem maavägede üksus, lisaks pataljonid Armeeniast, Valgevenest, Kõrgõzstanist, Tadžikistanist ning tundub, et tõesti ka Usbekistanist. Mõnel nimetatud riikidest keelab põhiseadus tegelikult sõjalistes blokkides osalemise.

Kiirreageerimisjõudude loomise sooviga tuli Medvedev välja septembri algul, kui tugevasti päevakorral veel Gruusia sõda. Organisatsiooni üheks argsi väljaöeldud eesmärgiks on vastukaal NATOle.

EurAsEci suurimaks saavutuseks oli kuuldavasti mingisuguse 10-miljardidollarise vastastikuseks abiks mõeldud kriisifondi loomine. Venemaa paneb sinna 7,5 miljardit ja Kasahstan miljardi.

Lõpetuseks ütleks aga, et pealkirja võinuks ka küsimusena vormistada. Pole veel selge, kuivõrd on tegemist Venemaa edusammudega, kuivõrd piirkonna riikide tavapärase manööverdamisega suurte ja tugevate vahel. Ja kas Venemaa saab enesele praegu lubada raha puistamist Kesk-Aasiasse (lisaks Kuubale, Valgevenesse).

Ja tsitaat Aleksandr Goltsilt:

At first glance it would appear that, in full accordance with the Kremlin’s realpolitik, the entire territory of the former Soviet Union has been turned into one giant chessboard on which the battle between Moscow and Washington is being played out. The only problem is that in this match, there is only one player and he seems to be carrying out some complex maneuver aimed at himself.

Hiinlane-nobelist USA energeetikaministriks

Steven Chu

See on huvitav. Barack Obama on palunud Ühendriikide energeetikaministriks Steven Chu, Ameerikas sündinud hiinlase, kes 1997. aastal pälvis Nobeli füüsikapreemia. Viimastel aastatel on Chu juhtinud Berkeleys teadlaste gruppi, kelle huviks on luua tehnoloogiaid kliimamuutuse leevendamiseks ning leida alternatiive fossiilsetele kütustele.

2007. aastal ütles Chu, et kui tema oleks maailmavalitseja, “I would put the pedal to the floor on energy efficiency and conservation for the next decade“.

Chu arusaamisi jätkusuutlikust energeetikast peegeldab ehk järgmine dokument:

http://www.interacademycouncil.net/CMS/Reports/11840.aspx

Türkmenistanist, gaasist

Türkmenistan kiitleb, et käesoleva aasta esimese seitsme kuu SKT on võrreldes 2007. aasta sama perioodiga rohkem kui viiendiku võrra kasvanud. Väliskaubanduse käive kasvanud 35%, baasinvesteeringud kahekordistunud, välisinvesteeringud kasvanud üle nelja korra, eelarvelaekumised olla 10% plaani ületanud.

Septembrikuus on kavas valmis saada uus konstitutsiooniprojekt, mis suurendab parlamendi rolli.

Augusti tagumises pooles oodatakse küla Jordaania kuningat ja mis tähtsam, esimees Hu-d Hiinamaalt.

Sel puhul julgen avaldada arvamust, et sõda Gruusias kahandab Türkmenistani valmisolekut osaleda Gruusia suunal plaanitavates gaasijuhtmekavades, aga ei tee ihaldusväärsemat parterit ka Venemaast. Ehk siis, Türkmenistan vaatab senisest enam sellesama Hiinamaa poole. Türklaste initsiatiivil on päevakorras olnud ka Iraani ja Türgi kaudu Euroopasse kulgevad gaasitrassid, kuid — ehkki justsama käis Istanbulis ringi Ahmadinejad, on need plaanid ameeriklaste survel takerdunud.

*

WSJ avaldanud pildi pommikraatritest Gruusias BTC vahetus läheduses (vahendab oma blogis Steve LeVine).

Kesk-Aasia “gaasi-OPEC”

Kui Armeenia-Aserbaidžaani piiril mõni aeg tagasi madinaks läks, seletasid mõned seda aserite katsega kasutada ära Armeenia sisesegadused, teised (mina ka) nägid ses Armeenia võimude katset Jerevani verevalamise järel meeleolusid suunata. Oli aga neidki, kes rääkisid Venemaa karvasest käest, mis püüab halvata katseid Transkaspia torujuhtme rajamiseks. Ime küll, aga Nabucco ja TCP ei ole endiselt surnud plaanid ja ameerika diplomaadid sõeluvad mööda Kesk- ja Väike-Aasiat lobitööd tehes. Vene asevälisminister pidas vajalikuks seda ebameeldivust peletada sõnadega, mida siinmail Nord Streami pihta suunatakse: selline merealune juhe end majanduslikult ära ei tasu. Elame-näeme, Aserbaidžaan alles tellis brittidelt tasuvusuuringu, Türkmenistan alles uurib oma gaasivarusid.

Paha uudis toruehitajatele tuli terake hiljem küll. Gazprom nõustus Kesk-Aasia riikidele gaasi eest senisest oluliselt rohkem raha välja käima. (Jutuksolnud hinnad on dollareis ligi kümme korda suuremad kui nood, mida viis aastat tagasi maksti.) Aleksei Miller ei olnud sest pajatedes kuuldavasti kõige rõõmsam ja lubas, et hinnavahe maksavad kinni tarbijad, eelkõige Euroopas.

Kui viimati sai kirjutet sellest, kust tuleb kolmandik vene eelarvetuludest, siis teine kolmandik peaks tulema energiakandjate müügist, eelkõige Euroliidule. Palju nüüd vaprate Kesk-Aasia riikide hinnakerimine seda allikat kuivatab, ei julge arvata. Transiidiriik Ukrainaga seotud probleemidele ennustatakse jätku, sest, kui ma nüüd pada ei aja, on Gazpromi poolt tulevaks aastaks Kesk-Aasiale lubatud hinnad juba suuremad kui too, mida Ukraina maksta on plaaninud.

(Seltsimehed Valgevenemaal, kes paari aasta eest maksid 40 dollarit tuhandest kuupmeetrist ja keda nüüd peagi võib 400-dollariline hind kollitama hakata, tunnevad end idanaabrist aga vist väga äratõugatuna — Lukašenko on palganud oma maine parandamiseks Euroopas Thatcherile võite vorminud PR-tegelase Timothy Belli. Berezovski sõber, kirjutab tost härrast Vikipeedia, Litvinenko surma puhul vallandatud meediakampaania taga olnud just parun Bell.)

Paistab aga küll, et kuni Venemaa tegi suuri plaane “gaasi-OPECist”, sai reaalne gaasiliit Kesk-Aasia riikide vahel olude sunnil teoks. Türkmenistani gaasijuhe Hiina suunas edevat jõudsalt, kui Usbekistani lõiku mitte arvestada. Aga aega on, nüüd kus Gazprom hiinlasist oluliselt enam maksta lubanud.

Gaasiväli, mida tuumaplahvatus ei taltsutanud, võetakse tarvitusele

1981. aasta 25. mail detoneerisid Nõukogude võimud Neenetsimaal, Petšoora jõe deltas, 1500 meetri sügavuses tuumalõhkeseadme, mille hinnanguline võimsus oli 37,6 kilotonni. Eesmärgiks oli blokeerida gaasi kontrollimatu vallandumine kohalikust leiukohast ja teha lõpp 1980. aasta novembrist kestnud kahjutulele, mis sai alguse puurimise käigus toimunud gaasiplahvatusest. Abinõust tulu ei tõusnud ja põleng kestis 1987. aastani. Nüüd on SN Investile(?) neenetsite ja keskkonnakaitsjate pahameeleks antud õigus Kumža maardlas, umbes 60 km Narjan-Marist põhja pool, pumpamist alustada. RusEnergy andmetel mahutab Kumža väli hinnanguliselt sada miljardit kuupmeetrit gaasi

Kirjutab Barents Observer.

*

Tähelepanuväärset: Rudolf “Tšubaisi ristist“

Gaasidoominost Tadžikistani energiakriisini.

Kesk-Aasia nafta- ja gaasiriigid muutuvad järjest julgemaks… ja ahnemaks.

Türkmenistan näiteks flirdib häbitult kord Venemaa, kord Euroopa ja Ameerika, kord Hiinaga. Hiinasse ehitatav gaasijuhe olla olnud toeks, mis võimaldas kergitada Gazpromile müüdava gaasi hinda 30% võrra. Detsembrikülmas — Kesk-Aasias on poolsajandi külmemaid talvesid ja temperatuurid kipuvad miinus kahekümne kanti — keerati kinni gaasieksport Iraani. Iraan on selline riik mis gaasi nii impordib kui ekspordib, aga praeguses külmas oleks Türkmenistani gaas ära kulunud. Iraan aga keeldus Türkmenistani nõudmisest — maksta gaasi eest topelthinda (ehk sama palju kui Venemaa) ja vähendas gaasivoogu Türgisse mitu korda. Aga Türgiski on külm, mistõttu türklased peatasid gaasitarned Kreekasse.

Eurooplased muidugi hädaldavad nüüd, et näete nüüd, võime ju ehitada gaasijuhtmeid, mis Venemaad väldivad, aga energiajulgeolekut ei mingit, iga mats teeb mis tahab. Iraan aga ähvardab Türkmenistani gaasist üldse loobuda, mida ta põhimõtteliselt enesele lubada saab — gaasivarud on neil Venemaa järel maailma suurimad, kehvemini on infrastruktuuriga.

Türkmenistani president Berdõmuhhamedov ja Usbekistani despoot Karimov, kes 23. detsembril konstitutsioonivastaselt presidendikohale tagasi valiti, olla gaasihindu koordineerinud 18. detsembril toimunud telefoniläbirääkimistel. Paari päeva pärast kergitas Usbekistan ligi 50% võrra gaasihindasid Kõrgõzstanile ja Tadžikistanile. Õige pea õnnestus ka Venemaad sundida rohkem raha välja käima. Lisaks kärpisid head naabrid oluliselt ka elektrieksporti Tadžikistani, Usbekistan kuuldavasti katkestas elektritarned täiesti, hoolimata lepingulisest kohustusest tarnida elektrit pea Dušanbe linna tarbe jagu. Aga mis teha, Tadžikistan on elektri eest võlgu. Kevadeks muide ennustatakse hätta jäänud tadžikkide migratsioonilainet Venemaale ja Kasahstani.

Tadžikistan ja Kõrgõzstan on veevaesele Usbekistanile allikateks ja Usbekistan püüab neid igati nurka suruda. Näiteks Tadžikistani suured plaanid hüdroenergiaga (Roguni tamm) ei ole Karimovile sugugi mokkamööda. Paraku moodustab hüdroenergia Tadžikistani elektritoodangust 99%. Praeguses külmas olevat lugu selle hüdroenergiaga niikaugel, et Nureki hüdrojaama tammi tagant, sealt saab Tadžikistan aga 80% oma elektrist, lõppevad veevarud 8. veebruaril otsa. Pärast seda tõotab talv kohalikele juba väga karmiks minna, kuigi Türkmenistan ja Kõrgõzstan on nüüd energiavallas mõõdukat abi anda lubanud ja kuigi äsja avati viimaks esimene Sangtuda hüdrojaama neljast turbiinist (ehitama hakati seda jaama kaheksakümnendatel). Kanada valitsus (nagu veerandtunni eest lugesin) igatahes palub oma kodanikel Tadžikistani praegu nina mitte toppida, ime kah, sünnitusmajadelegi ei suudeta elektrivoolu garanteerida, päris mitmest hukkunud vastsündinust räägiti juba jaanuari keskel. 23. jaanuaril palus valitsus lõpuks kõigil tööstusettevõtetel oma tegevuse peatada, kuigi suurimal energiatarbijal — Tadžiki Alumiiniumitehasel, paluti seda teha juba 15. kuupäeval.

Ega suurte energiaeksportijate — Türkmenistani ja Usbekistani kodanikudki pidevate elektri- ja gaasikatkestuseta läbi saa, paljud külad olla puudest lagedaks tehtud, ahju rändavat kõik, mis vähegi sooja annab…

Poola-Leedu tuumatüli

Nõnda siis on kuulda, et Poola majandusminister pressib Leedult kolmandiku suurust osalust tuumajaamas. Ja ähvardab, et Poola-Leedu energialink võib edasi lükkuda. Leedu peaminister ja president tühistasid seepeale planeeritud kohtumised selle härraga, aga konservatiivide juht Kubilius arvas, et Leedu on liiga jäik olnud ja poolakate nõudmistel on alust: energialink tähendaks suuri rekonstrueerimistöid Poola sisevõrgus ja tarvis teada, palju uusi liine pidi elektrit voolama hakkab. Leedu Energiainstituudi juht avaldas arvamust, et poolakad otsivad lihtsalt ettekäänet projektist väljumiseks, aga saab nendeta ka hakkama. Leedu peab keskenduma ühendusele Rootsiga.

Leedu energiamured

Päevaleht on kirjutab tuumajaamast. Ja on  jutuks võtnud ka Leedut ähvardava energiahäda üldisemalt, minu ammuse mure, millest sõnagagi ei taha rääkida kaasrohelised tuumavastast kihutustööd tehes. Lähiperspektiivis on niiehknaa täielik sõltuvus Vene gaasist või Ignalina kasutustähtaja pikendamine.  Poola energialink on tulevikumuusika, võibolla koguni sõltuv tuumakõneluste edenemisest. Kuulda aga, et Rootsi lingi tasuvusuuring lubab asja ära teha ilma eurorahadeta.

Jaotusvõrgud, Nabucco ja Eesti kaigas Gazpromi kodarais

Euroopa Komisjon tuli lõpuks lagedale oma kavaga. Energiajaotusvõrgud ja tootjad soovitakse lahku lüüa, Euroliidu-välistel ettevõtetel takistatakse enamusosaluse hankimine Euroopa jaotusvõrkudes, kuni nende kodumaa pole võimaldanud vastupidist ligipääsu. Aga see seab ka liikmesriikidele kohustuse oma monopolide tiibu kärpida, mida sugugi kõik täita ei soovi. Prantsusmaa ja Saksamaa hakkavad nelja sõraga vastu. Ettepaneku ajendiks olev Gazprom alles mõtleb, mida see kaasa toob “varustuskindlusele, Euroopa energiaturu konkurentsivõimele ja energiahindadele Euroopas”.

Budapestis aga toimus konverents Nabucco elluäratamiseks. Pielbags nimetas seda “Euroopa ühtse energiapoliitika kehastuseks”. Koguni prantslaste GDF-Suez tahab osaleda. Ungarlased olla väga hoolega püüdnud hajutada muljet, nagu oleks nad Blue Streamile käe andnud, teatades muuhulgas et riigil või piirkonnal oleks loll rahulduda ühe varustajaga ja raputades tuhka pähe varasemate avalduste pärast, milles Nabuccot tühipaljaks unistuseks nimetasid. Ehitusega enne 2009. aastat siiski algust ei tehta ja gaasi enne 2012. ei saa.

Täna selgub, kas Eesti heidab Nord Streamile kaika kodarasse, rohelised said mu rõõmuks seisukoha välja öeldud, ehkki mereuuringutele loa andmise koha pealt ollakse ettevaatlikult vait.

Valdas Adamkus aga kõneles Gruusia sõprade kogunemisel Carl Bildtile sellest, kui oluline on Leedu jaoks Ignalina sulgemise tingimustes võimalikult kähku Rootsiga elektrisild sisse seada.

Täiendus: Ivar Puura on tõlkinud Vladimir Milovi intervjuu Ehho Moskvõle 20. septembrist, milles  ELi ja Eesti otsuseid üpris mõistvalt kommenteeritakse: http://www.epl.ee/sartikkel/1638 

Gazprom ja Matrjoška-printsiip

Stern on avaldanud artikli, mis valgustab, kuis Gazprom Euroopas Matrjoška-printsiipi rakendades kanda kinnitab. Salatsedes ja jälgi varjates, vanu Stasi-sidemeid (Nord Streami pealik Warnig kasvõi) pruukides, allilmafiguure kaasates. Samas ei investeerita uute gaasivarude kasutuselevõttu, mistõttu võib eeldada, et lähemas või kaugemas tulevikus saabub puudus. Jääbki vaid oletada, kas käimas on kapitali evakueerimine läände või mida paganat.

Joonis saksa keeles:

http://www.robertamsterdam.com/deutsch/GAZPROM.pdf

Artikkel inglise keelde tõlgituna:

http://www.robertamsterdam.com/Stern%20article_Tillack.pdf