Hiinlane-nobelist USA energeetikaministriks

Steven Chu

See on huvitav. Barack Obama on palunud Ühendriikide energeetikaministriks Steven Chu, Ameerikas sündinud hiinlase, kes 1997. aastal pälvis Nobeli füüsikapreemia. Viimastel aastatel on Chu juhtinud Berkeleys teadlaste gruppi, kelle huviks on luua tehnoloogiaid kliimamuutuse leevendamiseks ning leida alternatiive fossiilsetele kütustele.

2007. aastal ütles Chu, et kui tema oleks maailmavalitseja, “I would put the pedal to the floor on energy efficiency and conservation for the next decade“.

Chu arusaamisi jätkusuutlikust energeetikast peegeldab ehk järgmine dokument:

http://www.interacademycouncil.net/CMS/Reports/11840.aspx

Kriisikolle USA ja presidendivalimised

Ameerika presidendivalimised on globaalse tähtsusega sündmus, praeguse, Ühendriikidest lähtuva üleilmse kriisi taustal seda enam.

Muu ilm näib ülekaalukalt toetavat Obamat (keda eelistavat koguni Eestimaa elanikud), ent Ühendriikide pinnal on Obama edu mõnede küsitluste kohaselt vaid viis protsenti. Nagu Al Gore hästi teab, ei tähenda USAs enamushääledki veel valimisvõitu.

Tuleb tunnistada, et olin minagi üks neist, kes uskus kord, et Eestile oleks McCaini võit parem kui demokraadi oma. Jälginud aga silmanurgast kampaaniat, tuleb aga öelda, et päris asjakohane oleks olla õudusest haaratud mõtte peale et McCain, või hoidku Jumal — Sarah Palin, maailma mõjukaima riigi etteotsa pääseb.

Lühidalt öeldes — praeguste probleemidega silmitsi seismiseks ei paista McCaini meeskonnal olevat vähimatki valmisolekut. Kel aga vaid Vene oht meeles mõlgub, neid võiks lohutada teadmine, et Obamagi välispoliitilised nõuandjad Zbigniew Brzezinskist alates Venemaal inimsoo vaenlastena arvel on.

Mu meelest on hämmastav, et kõigist oma kampaaniaapsudest hoolimata on McCainil ikka veel reaalne võimalus presidenditoolile tõusta. Kohati jääb tõesti mulje, et vabariiklased teevad kõik, et valimisi *mitte* võita. Ühendriikide presidendi tool ei tohiksi olla hetkel ihaldusväärseim maailmas. Nagu kirjutab International Herald Tribune:

It’s really a wonder, when you think about it, that there are still two guys in the race to become U.S. president, pulling out all the stops in these last eight days of campaigning to be chosen as the one to face the nightmare.

Ameerikat ootab Augeiase tallide rookimine, ja ma arvan, et must töö jäetakse siiski mustale mehele. Kerge ei saa see aga olema ja aastakese pärast võib Obama populaarsus olla tänase Bushi omaga võrreldav.

Miks see kõik meile korda peaks minema? Ameerika Ühendriigid hõivasid Teise ilmasõja päevil “vaba maailma” finantssüsteemi tugisamba rolli ja on seda tänini kandnud. Lokaalsete kriiside kustutamiseks on sellel süsteemil olemas instrumendid, mis enam või vähem on toiminud. Nüüd aga tabas kriis süsteemi stabiilsuse garanteerijat ennast ja globaalne kriis oli paratamatu. Eurooplased ja kogu ilm võivad Ühendriikide suutmatust turgusid reguleerida needa ja kiruda, aga kui tänane süsteem veel jalule tahab saada, peavad jalule saama Ühendriigid.

Suurest Depressioonist väljamurdmiseks läks vaja Teist maailmsõda. Ühendriikidele nõjatuva rahandussüsteemi loomise üheks ajendiks oli soov ennetada tulevasi depressioone või leida vahendid sellele otsa tegemiseks maailmasõda pidamata. Aga nagu Soros juba jaanuaris kuulutas — ehk ongi selle kriisi puhul tegu “ühe ajastu lõpuga”.

NYT Pentagoni meediamanipulatsioonidest

New York Times on avaldanud pika kirjatüki, mis heidab valgust sellele, kuis Ühendriikide valitsus on aastaid orkestreerinud erinevates meediakanalites sõltumatutena esinenud militaaranalüütikute tegevust, hoidmaks avalikkuse toetust sõjale Iraagis. Tihti tagasid analüütikute lojaalsuse otsesed ärihuvid militaarsektoris.

http://www.nytimes.com/2008/04/20/washington/20generals.html

Vene laevastikust. Bushist Sotšis.

Mullusuvine artikkel Päevalehes  kajastab muuhulgas relvastusekspert Mihhail Barabanovi väljendatud seisukohta, mille kohaselt Balti laevastik on “heas lahingulises seisukorras”. Lisaks on seal juttu tost kuis Venemaa plaanib oma Balti laevastikku pruukida Nord Streami rajamisel ja kaitseks (millesse Barabanov ei uskunud).

Nüüd avaldab aga Kommersant sellesama Barabanovi allkirja kandva artikli, mis tunnistab nii Balti kui Musta mere laevastiku lahingukõlbmatuteks ja teatab, et “Venemaal on oht oma laevastik kaotada”. Venemaa ainuke lennukikandja pole lahingukorras, laevastik laguneb, ameeriklastega võrreldes on Vene sõjalaevastiku eelarve 50 korda väiksem.  Jne. Lisaks artiklile on Kommersant avaldanud ka “kogu Venemaa laevastiku” aluste nimekirja (ehk läheb mõnele militaarhuvilisele korda).

***

Sealtsamast Kommersandist võis ka lugeda, et George Bush siirdub NATO Bukaresti-kohtumise järel külla Putinile Sotšis (Krasnaja Poljanas?). See olla võimalik, kuna Ukrainale ja Gruusiale Bukarestis väga palju ei pakuta. Teiselt poolt, paistab, et Venemaa on leppimas Bushi valitsuse plaaniga rajada Euroopasse raketikilp, ehk venelased on võtmas omaks veendumust, et Ühendriikide praeguse juhtkonna õudusunenägusid valitseb tõepoolest Iraan ja Venemaa ei paku raketikilbi puhul ameeriklasile suurt mingit huvi.

Aga seda, kas Iraan on potentsiaalne enesetapupommitaja (“You cannot let these madmen have atomic bombs” — Benjamin Netanyahu) või  kas John McCain on doktor Strangelove tuleks arutada mõne teise pealkirja all.

***

Ameeriklased Iraagi vägede rünnakust Basrale: “We can’t quite decipher what’s going on“.

*

*

Why is it called a “free” democracy… when this election is going to cost a billion dollars?

http://www.economist.com/displaystory.cfm?story_id=10446807&fsrc=RSS

*

Kõneldes Putinist.

George Bush, 2001: “I looked the man in the eye, I was able to get a sense of his soul.”

John McCain, 2007: “I looked into his eyes and saw three letters: a K, a G and a B”

Hillary Clinton, 2008: “By definition he doesn’t have a soul.”

Türgi-Iraagi pinged kasvavad, naftahind kerkib

Türgi parlament andis 17. oktoobril häältega 507-19 armeele voli nuhelda Iraagis peituvaid Kurdi Tööpartei võitlejaid, keda küll vaid 3000, kuid kes viimastel kuudel tülikaks on muutunud. Sellise volitagi on armee Põhja-Iraagi külasid rünnanud. Täiemahuliste operatsioonidega plaaniti oodata — ehk võtab Iraagi valitsus midagi ette, ehk teevad seda ameeriklased (ehk õnnestub kärpida USA Kongressi himu Armeenia genotsiidi tunnistada). Tänased sündmused (vt. allpool) kardetavasti turgutavad himu suuremaks arveteõiendamiseks

Türgi ja Ühendriikide soojad suhted sõlmusid külma sõja aegu. Problemaatilisemaks muutusid nad 2003. aastal, mil türklased ei andnud ameeriklastele luba tungida Iraaki Türgi kaudu. Türklasi häirib see, et ameeriklased ei võta midagi ette Kurdi Tööpartei (PKK) vastu ja kõneletakse koguni, et USAst on saamas “jõud PKK taga”. Sõjaline koostöö on ohus.

Kurdi Tööpartei on pikaaegsete Moskva-sidemetega organisatsioon. Spekuleeritakse, et vajaduse korral rakendatakse seda Läänele huvipakkuvate gaasiprojektide õõnestamiseks. Ja mis saab Moskval olla selle vastu kui pingete tulemusel naftahind kerkib — nüüd on see siis esmakordselt üle 90 dollari barrelist. (Kahe NATO riigi vastasseis on kindlasti samuti magus.)

Tänased uudised: Türgi riikliku uudisteagentuuri teatel on riigi kagunurgas kurdide käe läbi hukkunud 12 Türgi sõdurit ja vastutasuks on tapetud mitukümmend mässulist. See on üle hulga aja veriseim kokkupõrge, Türgi peaminister on kokku kutsunud erakorralise valitsuse istungi ja teleekraanil teada andnud oma “suurest vihast”. Iraagi kurdist president Jalal Talabani kuulutab türklastele võimetust tegeleda kurdi partisanidega jõumeetodil ning palus mässulistel naasta Türgisse, tehku seal, mis nad tahavad.

Türgi on Iraagi põhjaosa jaoks peamine kaubanduspartner ja invasioonist kaotaksid mõlemad: Eurasianet kirjutab.

(Täiendus) ferghana.ru edastab kummalise uudise, mille kohaselt suunasid Türgi Lennuliinid vastuseks USA kongressi tegevusele Armeenia õhuruumi läbinud lennud ümber Gruusia õhuruumi, jättes seega Armeenia ilma õhukoridori eest makstavast tasust ning pikendades mõnevõrra lennuaega.

(Täiendus 2) International Herald Tribune kirjutab, kuis ameeriklaste poolt terroristlikuks kuulutatud PKK-le pühendatud suure meediakära varjus Iraanis tegutsev sõsarorganisatsioon PJAK ameeriklaste oletataval heakskiidul või toel Iraani armeele peavalu valmistab.

USA kongress ja Ottomanide pärand. Bushi punker.

USA kongress on tunnistamas Ottomani impeeriumi 1915. aasta veretööd, milles hukkunud 1,5 miljonit armeenlast, genotsiidiks, tulles seega vastu rohkearvulisele armeenia valijategrupile Ühendriikides. Meediakajastust kiigates võiks selle nädala põletavaimaks geopoliitiliseks küsimuseks arvata, ameeriklaste vaatevinklist vähemalt.

Bushi kaaskond tõrgub demokraatide algatuse vastu, väites, et hinnangute andmine olla ajaloolaste töö. Vabariiklased, kes resolutsiooni vastu hääletasid, ei eita et tegu oli genotsiidiga. Tagajärjed? Ohus on tähtsad liitlassuhted Türgi ja Aserbaidžaaniga. Türklased nõuavad kompensatsiooni, teisisõnu vabadust ja abi Kurdi Tööpartei nahutamiseks. Suhted türklastega niigi keerulised — pommitavad teised Põhja-Iraaki ja plaanivad nafta- ning gaasikoostööd Iraaniga. Kostub hääli, mis leiavad, et säärane välissurve sajanditaguste tapatalgute tunnistamiseks paneb paranemisteel olevatele Türgi-Armeenia naabrus- ja rahvussuhetele põntsu.

*

Vanity Fair kirjutab pikalt “Bushi punkrist” :

http://www.vanityfair.com/politics/features/2007/10/purdum200710 

Ühendriikide president olla, loomupärastest kalduvustest lähtuvalt ja Suure Valge Hauakambri paratamatul kaasmõjul, reaalsusest võõrdunud.

“Majandussõda lõppfaasis”

J. R. Nyquist hirmutab (refereerin):

Positsioonid maailmamajanduses võivad muutuda, Venemaa, mis tegijana maha kantud, õhutab kriise, et segadusest võitjana välja tulla. Ühendriigid on haavatavad, Euroopa osaks on määratud finlandiseerumine ja enesetsensuur seal, kus jutuks Vene huvid. Anatoli Golitsõn, Läände põgenenud KGB-lane, kirjutanud juba 1984. aastal , et kommunismi kokkuvarisemise järgsel perioodil ootab Läänt ees KGB strateegide poolt ettevalmistatud rünnak, millel majanduslik dimensioon. Rahanduslik krahh elustaks marksismi ja majandusvabaduste kriitika. Kommunismiblokist (st. Venemaalt) lähtuvaid jutte nafta- ja viljapuudusest tasub kohelda ettevaatusega, sest nende eesmärgiks võib olla maskeraad. Nüüd ollagi hilja — Euroopa sai Venemaa majanduslikust nõrkusest julgust ja langes nafta- ja gaasipüünisesse. Ühendriikide rahanduslik olukord nõrgeneb, Ladina-Ameerikas tõstavad pead valelippe all kommunistid, kes soovivad USA hävitada. Politkovskaja küsis, kas Putini Venemaa tõus on juhus ja sai kuuli. Golitsõni raamatu 148-st ennustusest 139 olid 1993 aastaks täitunud. Nüüd 141 — lisaks naftarelva kasutamine ja Vene-Hiina sõjaline liit. Ka äsjane paranoia õhutamine Damaskuses polevat motiveeritud üksnes relvamüügisoovist — Venemaa ja liitlased õhutavat pahandusi kus aga saavad, sõjaline kriis süvendaks majanduslikku ja energeetilist, veel üks kõrs ja kapitalismi selgroog saab murtud igaveseks.

dawkins ja teokraatlik ameerika

Viimase aja huvitavamaid leide: Richard Dawkinsi ateistlik koduleht ja seal lingitud Edward Tabashi loeng, mis hoiatab, et teokraatlik riigikorraldus (või lõpp kiriku ja riigi lahususele) Ühendriikides võib olla ühe Ülemkohtu liikme väljavahetamise kaugusel…