Kutseri fake mob ja tulevikutehnoloogiad

Lühirepliik: Selle nädala Ekspressis paljastati kellegi üllatuseks linnaametnik Kutseri fake mob: selgus, et “suur osa poliitkommentaare” Ekspressi veebiväljaandes on härra enda kirjutatud. Ühtlasi saime vastuse küsimusele, kas Keskerakonnas on küpsisekustutaja amet palgaline. Mujal maailmas on taolistest lihttehnoloogilistest manipuleerimisvõtetest palju kaugemale jõutud. Saage tuttavaks: army of sockpuppets, persona management software: http://t.co/LWpZ64m

Mõnevõrra tagasihoidlikuma innuga tegelevad küpsisekustutamise kauni kunstiga ilmselt kõik teisedki parlamendierakonnad. Põhjuseks, miks Keskerakond seda intensiivsemalt harrastab, on muuhulgas nähtavasti infotehnoloofiline mahajäämus. Aga sellest juba järgmises postituses.

Illustratsiooniks Delfi anonüümne valimisküsitlus teisipäeval orienteeruvalt kella  13:35 ja 14:00 vahel:

Delfi valimismäng arvutab tulemuse valesti

Delfis on valmis meisterdatud valimismäng, mis võimaldab hääletamises osaleda Facebooki kasutajakontot (-kontosid) omavatel isikutel. Valija saab anda hääle ühele kandidaadile ühes ringkonnas. Kena asjake, kuigi reaalse valimistulemuse prognoosimiseks valimi omapära tõttu väga palju infot ei paku. Proovi järele: http://www.delfi.ee/news/rk/valimised/

Kuna see asjake siiski kujundab potentsiaalselt mõnede valijate käitumist, ei saa jätta tähelepanuta olulisi puudusi. Esiteks ei leia hääletanu “valimistulemuse” lehelt selgitust, et talle esitatakse üksnes 101 nime, mitte kõigi häälesaajate omi. Samuti pole kirjas, et nende 101 puhul on tegu algoritmi arvates antud häältejaotuse korral parlamenti pääsevate isikutega. Häälte jaotust erakonniti tulemuslehelt ei leia.

Teiseks oluliseks puuduseks on see, et tulemuste tuvastamise algoritm on — niipalju kui mina aru saan — vigane. Algoritm  ei võta arvesse seadusesätet, mis välistab ringkonnamandaatide jagamise nimekirjadele, mis ei ole üleriigilist valimiskünnist ületanud. Alla künnise jääva nimekirja kandidaat peab Riigikogusse pääsemiseks saama hääli lihtkvoodi jagu. Seetõttu on väikeparteidele Delfi mängus hetkel jagatud rohkem kohti kui seadus häälte  tulemuse korral võimaldab.

Üksikkandidaat Kunnas on aga hetkeseisuga tõesti üle lihtkvoodi: tal vaja saada kõigest neljateistkümnendik ringkonna häältest.

Märkasin viga seetõttu, et olen isegi kõnealust algoritmi realiseerinud. Tuleb küll tunnistada, et Riigikogu valimise seaduse §62 lg 3 ei ole küllaldaselt selgelt sõnastatud, mistõttu programmi autorile etteheiteid ei tahaks teha.

*

Üks minu ajendeid algoritmi programmivalamisel oli muide korduv väide, et meie valimisseadus on ebaproportsionaalne enam hääli saanute kasuks. Minu väide on oli (vt. kommentaare), et täna kehtiv seadus jagab kohad üle künnise saanud erakondade vahel proportsionaalselt. Rakendades tänast seadust eelmiste RK valimiste tulemuste selgub, et rohelised ja Rahvaliit saanuks kumbki suuremate arvelt ühe lisakoha.

Märkmed Egiptuse revolutsioonist

Veetsin suure osa nädalast jälgides ja püüdes mõista Egiptust ja tema revolutsiooni. Jagan allpool mõne tähelepanuväärse lingi koos kommentaaridega, paar mõtet esiteks ka omalt poolt.

Veel nädal tagasi suundusid Egiptusesse Eesti turistid, väites, et on end Egiptuses toimuvaga kursis hoidnud ja muretsemiseks pole põhjust. Imetlusväärne enesealahoiuinstinkti ja sündsustunde nappus, imestasin. Võibolla ei pidanuks imestama, sest eestikeelsetest võrguväljaannetes on kvaliteetset infot Egiptuses toimuva kohta tänaseni väga vähe — selle kaudu sündinust pilti ei saa. (See eest püstitab näituseks Postimehe sporditoimetus küsimuse, kas Lionel Messi suudaks ära hoida Egiptuse kodusõja.) Ja võib-olla ei tuleks imestada ka viletsa eestikeelse kajastuse üle, sest isegi ingliskeelne peavoolumeedia, mis sündmustele küll väärilist tähelepanu on osutanud, avaldab tihtipeale selget jama (praegu näiteks lasin silmad üle Washington Posti värskest artiklist, mis kajastas opositsiooni esindajate ja asepresidendi kohtumist puhtalt viimase spinnist lähtudes, teist osapoolt kuulamata).

Kui mina lõpuks märkasin Araabiamaades toimuvat, leidsin, et sündival on potentsiaali omandada maailmaajalooliselt Suure Prantsuse revolutsiooni mõõtu tähendus, olgu tagajärjed siis positiivsed või negatiivsed. Hetkel kaldub arvamus küll sinnapoole, et kiiret murrangut ei ole sündimas: Egiptuse võimud tegutsevad kompromissi pakkudes pahas usus ja Lääne vägevad pakuvad neile passiivset tuge eelistades demokraatiakatsetustele näilist stabiilsust Lähis-Idas (st võimu kindlustamist luurepealik Omar Suleimanile ja Egiptuse armeele). Mu isikliku arvamuse kohaselt kaotab Obama sündmuste käigus vähemalt Lääne-Euroopa avaliku arvamuse senise poolehoiu — hoolimata kõikvõimalikest geopoliitilistest kaalutlustest on raske tunda konfliktis sümpaatiat Egiptuse brutaalsete võimude vastu ja mitte kaasa tunda Mubaraki võimu vastu astunutele.

Lubatud lingid minu tagasihoidlikul twitterikontol talletamise järjekorras:

• Egiptuse riik saatis rahutuste puhkedes korda midagi ennenägematut ja lülitas Interneti riigis välja. James Cowie “Egypt Leaves the Internet“.
• Konservatiivne Stratfor ei süüdistanudki kõiges Muslimi Vennaskonda ja märkis ära sõjaväe juhtiva rolli poliitilise protsessi suunamisel, vastuolud politseiga, võimalikud vastalised nooremate ohvitseride seas: http://shar.es/3H5Fd
• “Hästiinformeeritud autor” rahutused vallandanud sündmustest ja propagandast; režiimi poolt paanikas tehtud vigadest; populaarsest armeest, mis tänavaile saadetuna ei saanud rahvast tulistada; politsei tänavailt kutsumisega loodud julgeolekuvaakumist; tänavakaitse komiteedest; võimu andmisest armeejuhtide kätesse; Gamal Mubaraki ambitsioonidest ja armee vastumeelsusest tema vastu; Nazifi valitsuse neoliberaalsest majanduspoliitikast sotsialistliku retoorika maski taga; opositsiooni väljasurumisest 2010. aastal valitud parlamendist;: The Story of the Egyptian Revolution. Hinnang: kontroll on protestinud “laste” käest juba läinud armee kätte, neoliberaalsel majanduspoliitikal on lõpp, pikema perspektiivi probleemid aga ei kao kuhugi ja egiptlasi on nüüd juba raske vaikima sundida. ElBaradei on eikeegi, opositsiooniparteid tähtsusetud, Muslimi Vennaskond siiski mitte.
• Ühendriikide poolt Egiptusesse saadetud erisaadik Frank Wisner, kes pärast viidatud blogikande avaldamist koha peal Obama avalikust liiniga vastuollu minnes Mubaraki võimulejäämist soovis, on Egiptuse armee ja selle juhtide ärihuvide palgaline lobbist: http://arb.st/gSN7yJ
• Ajalehes The Atlantic leiti, et Obama poolt (justkui) hüljatud Mubaraki ohtlikuimaks vaenlaseks on saanud USA, ja võimule jäädes võiks tast saada ohtlik paaria: “What if Mubarak Holds On?“
• Raske mõista neid, kes Tahriri väljakul protestijaid radikaalseiks islamistideks peavad. Järgnev videolõik näiteks näeb välja pigem kui läänelik muusikaüritus: http://www.youtube.com/watch?v=ahCwBBndlVY.”MISASJA?” hüüatasid ka mõned twitteris säutsujad, lugedes et meeleavaldajad laulavad äsja verise piiramise üle elanud väljakul Dalidat (ilmselt seesama Helwa ya balady).
• Egiptuse põhisedust saab väidetavasti muuta üksnes siis kui valitud president on ametis. Kui Mubarak enne põhiseadusparandusi lahkub, valitakse asendaja kehtiva konstitutsiooni demokraatiat kitsendava protseduuri alusel.
• Issandr El Amrani “Why Tunis, Why Cairo“. Muuhulgas tutvustatakse väidet, et rahutuste summutamisel läbikukkunud siseminister, kuulnud et ohjad antakse armee kätte, kutsus politsei tänavailt ja andis korralduse saata baltagiya rüüstama ja vägivallatsema. (Vaata ka Battle of Qasr al-Nil Bridge).
• Lühinupp Siinai beduiinide ja Egiptuse riigi suhetest http://on.wsj.com/gveUP8 (ilmus pärast gaasijuhtme plahvatust, mida mõned väljaanded kiirustasid terroriaktiks tembeldama).
• Why Mubarak is Out. Mu meelest väga hea ülevaade keerukatest jõujoontest ja mõjuvõimsatest huvigruppidest Egiptuse poliitikas ja majanduselus. Paul Amari veendumuse kohaselt kaotas Mubarak võimu 28. jaanuaril, mil sõjavägi lasi tema partei peakorteril maha põleda. Mubarakist sai fantoomvõim. Suutmata hetkel pikka artiklit refereerida, nopiksin äramärgitud isikutest eraldi välja härra miljardär Naguib Sawirise, kes juba 31. jaanuaril suvatses end kuulutada demokraadiks ja noorte revolutsionääride poolehoidjaks. Sawiris on kopti kristlane, kellele kuulub paljudesse vähedemokraatlikesse riikidesse (sh Põhja-Korea) ulatuv telekommunikatsiooniimpeerium Orascom (mis vist on müümisel Mihhail Fridmani kontrollitud ettevõtetele). Sawiris suutis paar päeva enne Tuneesia revolutsiooni müüa oma sealse ettevõtte nüüdseks kukutatud presidendi perele. Pühapäevaks oli mees arvatud Egiptuse asepresident Suleimaniga läbirääkimisi pidava opositsionääride rühma koosseisu ja kiitles, et võimud lubasid talle, et vabastavad rahutuste käigus arreteeritud Google’i turundusjuhi Wael Ghonemi (W.G. süüks panevad võimud rahutuste vallandumises tähtsat rolli mänginud Facebooki grupi ElShaheeed/كلنا خالد سعي  loomist). The Sunday Morning Herald kirjutab: Sawiris’s general counsel at Orascom is the nephew of the man Mubarak appointed this week to succeed him, Egypt’s new Vice-President, Omar Suleiman.
• Muide, ka järgmine video olla mänginud olulist rolli protestijate üleskütmisel: http://www.youtube.com/watch?v=SgjIgMdsEuk
• Praeguseks lõpetan lingijoru Al Jazeera saatelõiguga, kus külalisteks Muslimi Vennaskonna rajaja lapselaps ning Slavoj Žižek, just viimasel on paar kuulamistväärivat mõtet universaalsetest väärtustest ja Tommyst ning Jerryst:  http://t.co/8SLKAAb

Praeguseks lõpetan, eeldatavasti ei avane võimalust alanud nädalal sündmusi intensiivselt jälgida.