Stepan Bandera 100

1. jaanuaril tähistati Ukrainas Stepan Bandera sajandat sünniaastapäeva. Vastavalt maitsele on Bandera rahvussangar või sõjakurjategija, Ülemraada 25. detsembri otsus sündmust riiklikult tähistada ei olnud just ülekaalukas. Bandera kõlbab, mulle näib, peale kõige muu sümboliseerima ka tänase Ukraina lõhestatust.

Üks ajend, mis ajab Banderast kirjutama, on viimatinimetatu. Teine on kasvõi see, et Banderale pühendatud märksõna ei leia te eestikeelsetest trükientsüklopeediast tänini. Kolmas on mälestus, millise põlgusega heideti Venemaal ukrainlastele austusavaldusi Banderale ette hiljutistes holodomori-teemalistes sõnasõdades. Ja ehk ka paralleelid Eesti jaoks tänini aktuaalsete ajalooliste sõlmküsimustega.

Ülemraada, kui ma ei eksi, suudab neilgi päevil — taustal mureneb majandus — kokku leppida õige väheses. 2009. aasta eelarve on vastu võtmata ja IMFi hädalaenu vastuvõtmine on vist ka veel kivide ja kändude vahel. Presidendi tõsine katse Ülemraadat laiali saata (erakorralised valimised pidid toimuma detsembri algul), hääbus kuidagi mulle märkamatult. Aastavahetus tuli traditsiooniliste ähvarduste saatel Gazpromi suunalt — makske võlg või külmetage! Suvise Gruusia sõja järel on Ukraina ja Venemaa suhted tavapärasest veel sandimad nii või teisiti.

President Juštšenko Bandera auks peetud tõrvikurongkäigus ei osalenud, viidates “kunstlikult esilekutsutud väljakutsetele, mis ohustavad Ukraina sõltumatust” ja pidades sellega silmas gaasitüli Venemaaga.

* * *

Nõukogude võim muidugi ei saanud Banderat armastada. Pärast Teise maailmasõja lõppu ei lõppenud Lääne-Ukrainas sõda veel otsa. Nii punaste kui sakslastega sõjajalal olnud Ukraina Vastupanuarmee (UPA) käes kaotas maailmasõja lõpust kuni 1952. aastani jätkunud sissisõjas elu veel tuhandeid (või kümneid tuhandeid) punaväelasi. Bandera juhtis 1941. aastal lõhenenud Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni (OUN) raevukamat järeltulijat (OUN-B), mille sõjaliseks tiivaks UPA loetakse. Bandera oli UPA “Lääne-Euroopa üksuste” juht (tegutses paguluses).

2008. aastal avaldati Ukrainas koomiks Bandera tapmisest KGB poolt

Nõukogude vangilaagrid olid “Bandera-poisse” täis ja lääneukrainlasi nimetatavat mitmel pool (Ida-Ukrainaski) tänini põlglikult banderalasteks (banderovtsõ).

Bandera märtrikuulsuse tagas 1959. aastal KGB, kes ta Münchenis mürgiga mõrvas.

* * *

Bandera nimesse ei suhtu aga valuliselt sugugi ainult Nõukogude Liidu õigusjärglase rasket koormat kandva Vene riigi ametnikud. Mõndagi panevad Banderale pahaks näiteks poolakad ja juudid. (Vaata näiteks, millise pildiga illustreerib teemakohast artiklit poola väljaanne: http://www.tvn24.pl/0,1579680,0,1,bandera-jest-bohaterem,wiadomosc.html)

Bandera karjäär algas võitlusega nimelt Poola riigi vastu. Segaasustusega Galiitsia alad, mis kuulusid 1918. aastal (Bandera 10. eluaasta paiku) välja kuulutatud Lääne-Ukraina Rahvavabariigi koosseisu (hõlmas ka Bukoviina ja Taga-Karpaatia), neelas peagi “jõhker Poola okupatsioon”. Bandera isa, kreeka-katoliku preester, tegutses muuseas Habsburgide riigi kokku kukkudes lagedale ilmunud Galiitsia ukrainlaste armee kaplanina ja pidi poolakate eest pagema. Ida-Ukraina hõivas samal ajal Nõukogude riik.

Ukraina rahvuslased jätkasid põrandaalust võitlust, eriti vilkalt just Poola võimu alla jäänud territooriumitel. 1930. aastatel harrastas rahvuslaste organisatsiooni regionaalne haru, mille juhiks tõusis noor Stepan Bandera, terrorirünnakuid (“revolutsioonilisi akte”) mitmesuguste sihtmärkide vastu. Tapeti tülikaid ukrainlasi, vihatud poolakaid (sh siseminister Pieracki), ka üks nõukogude võimu esindaja (konsulaaditöötaja Mailov Lvivis). Poola riik mõistis Bandera Pieracki ja Mailovi mõrva kavandamise eest eest eluks ajaks vangi. 1934. aastast maailmasõja alguseni istus Bandera kinni.

Saksamaa kallaletung Poolale tõi Banderale vabaduse, Bandera kolis Krakovisse. Lääneliitlased, kaitstes Poola riiki, millega OUN sõjajalal oli, kuulutasid Saksamaale sõja. Ukraina rahvuslastele oli Saksamaa näol aga tegemist loomuliku liitlasega nii Poola kui Nõukogude ikke vastu. Sakslased koostöövõimalust ära ei põlanud — kuni ukrainlaste ambitsioonid Hitleri omadega otseselt vastuollu ei läinud. Krakovis moodustati 700 vabatahtlikust ukrainlasest Ukraina Leegion — pataljonid Nachtigall ja Roland.

(Kõrvalepõige: siin sai hiljuti kirjutatud, et 1939. aastal toimunud Tšehhoslovakkia tükeldamise käigus sai hetkeks iseseisvuse Taga-Karpaatia — ehk russiinid. Ukraina rahvuslaste versiooni järgi iseseisvuse eest seisnute esiridades ukraina rahvuslased…)

Bandera vangistuse ajal olid bolševikud Rotterdamis tapnud rahvuslaste organisatsiooni senise juhi kolonel Konovaletsi. Uueks juhiks tõusnud Melnõki plaanid nooremat generatsiooni ei rahuldanud ja 1940. aastal lõhenes OUN kaheks — ühelt poolt Bandera (banderivski, OUN-B), teiselt poolt Melnõki (melnõkivski, OUN-M) toetajateks. Kaks tiiba harrastasid vastastikku võtmeisikute nottimist ja tegid esialgu mõlemad sakslastega koostööd. OUN-M tuli üldiselt sakslastele rohkem vastu, tunnistavad Bandera süüdistajadki.

1941. aasta mais arreteeriti Lvivis, mis Poola jagamisel Nõukogude Liidu okupeerida jäänud, Bandera isa ning hukati punaste poolt. Bandera õed saadeti Siberisse, kust nad naasesid alles Nõukogude Liidu kokkukukkumise järel.

Kui 1941. aasta juulis algas sõjategevus Saksamaa ja NLiidu vahel, kuulutasid koos sakslastega (pataljoniga Nachtigall) 30. juunil Lvivi sisenenud Bandera kaasvõitlejad (Jaroslav Stetsko, Bandera ise polnud — nagu ikka — Ukrainas) Lvivis välja iseseisva Ukraina riigi, avaldades samas deklaratsioonis küll ka lojaalsust führer Hitlerile.

Rahvuslased olid kujutlenud, et sakslased toetavad iseseisvat Ukrainat, mis ühineks võitlusega Nõukogude Liidu vastu. Sakslased aga hoopis vangistasid Stetsko ja Bandera ja pidasid neid kinni 1944. aastani. Bandera kaks venda tapeti sakslaste poolt Auschwitzis, õemees piinatud Lvivis surnuks.

Juuli esimestel päevadel uudis Hitleri vastuseisust üllatuslikule iseseisvusdeklaratsioonile Lvivi veel ei jõudnud. Saksa üksuste esindajad osalesid deklaratsiooni väljakuulutamisel ning ei sekkunud. Õnnetuseks leidis juuli alguspäevil Lvivis aga aset ka veretöö juutide ja poolakate kallal. Selle läbiviijatena on osutatud rahvuslastele Ukraina Leegionist (kes Lvivi sisenedes olid leidnud eest vanglatäie hukatud rahvuslasi OUN-ist). Juutide väitel tappis Pataljon Nachtigall juuli esimestel päevadel Lvivi piirkonnas 7000 juuti. Poolakate kinnitusel tappis SS koos Nachtigalliga neil päevil 3000 poola intelligenti.

Bandera nimega seoses osutatakse ka 1943. aastal Volõõnias tapetud 40 kuni 60 000-le ning järgmisel aastal Galiitsias tapetud 25 000-le poolakast tsiviilisikule. Selge on see, et Bandera ise istus nende sündmuste ajal sakslaste käes kinni. Tema kaasvõitlejad olid juba kuulutanud sõja ka sakslastele.

* * *

Gulagi-kirjandusest mäletan, et UPA ja Poola koduarmee ei saanud lahinuguid löömata jätta ka siis kui ühiseks ülemvaenlaseks Nõukogude okupatsioonivõim — kuigi laagris ajutisi liitlassuhteid sõlmiti.

* * *

parandage ja täiendage ja pahandage. Et miks ma jälle Ivano-Frankivski ja Zakarpatskoje kanti eksin ja puha.