Zjazikov vabastati ametist

Opositsiooni sõnul inimesed juubeldavad ja tantsivad tänavail lesginkat.

Inguššia presidendi kohusetäitjaks sai Junus-Bek Jevkurov, kelle kohta RIA Novosti kirjutab:

Евкуров служил на командных должностях в Воздушно-десантных войсках, принимал участие в контртеррористических операциях на Северном Кавказе. В 1999 году участвовал в операции в Косово, когда российские десантники заняли международный аэропорт, опередив иностранных миротворцев. Эта миротворческая операция считается одной из самых успешных в истории ВДВ.

Säherdune väljapaistev “rahuvalveoperatsioon” siis. Opositsioon muidugi Jevkurovit esialgu tervitab, lubab igakülgset abi.

Zjazikov ütleb aga, et ta astus tagasi omal vabal tahtel, seoses asumisega “teisele tööle” Moskvas. Eks ikka Moskvas, kuhu sa hing mujele paged. Kahe kuu jooksul peale Magomed Jevlojevi surma on Ingušeetias surma ja vigastada saanud viis Zjazikovi sugulast.
Kuuekümneprotsendist tööpuudust ja radikaalset islamit selle ühe tagandamisega muidugi minema ei pühi.

Island-Island veel üks kord

Heitsin pilgu oma 8. oktoobri postitusele, mis Islandi muredele kaasa elas. Tagantjärele lugedes on tegu pisut ebaõnnestunud kirjutisega. Mujal jõudsin siiski avaldada oma meelest sisukama arvamuse, et Island mängib, nagu Külma sõja ajal korduvalt tegi, taaskord Vene kaardile.

Tänase seisuga ongi jutud Vene laenust Islandile hajunud ja appi on kapanud Rahvusvaheline Valuutafond. Kui tavapäraselt ei tohiks IMF anda hädalisele laenu enam kui kolm hädalise riigi kvooti, siis Islandi saak (kaks milljardit dollarit) on kogunisti kvooti üksteistkümmend. Võibolla peaks islandlased olema õnnelikud, et sattusid hätta nõnda vara — nüüd on juba ka Ukrainale eraldatud 16 miljardit dollarit ja IMFi rahakohvrid pole sugugi põhjatud. (Õigemini olevat nende põhjas, vähemalt “kiiret raha”, kõigest 200 miljardit dollarit.)

*

Kui ajaloost veelkord kahe sõnaga kõneleda, siis Vene kaarti lubas Islandil välja mängida strateegiline tähtsus Põhja-Atlandil. Hädises olukorras pani ähvardus, et Nõukogude abi Islandi oma leeri tirib Lääne korduvalt tegutsema.

Teise maailmasõja päevil rajasid ameeriklased liitlaste (esmalt brittide) okupeeritud Islandile lennujaama (Keflavíkurflugvöllur) ja kasutasid seda tähtsa vahepeatusena pommitajaid üle Atlandi saates. 130 000 elanikuga saarele paigutati sõja päevil rohkem kui poolesajatuhandeline väekontingent.

(Takkajärgi tuleb meelde Islandi nobelisti Halldór Kiljan Laxnessi “Aatomijaam”, mida sai kunagi loetud ajaloolisest taustast vähimatki teadmata. Jah, kunagi oli mahti ilukirjandustki lugeda.)

Kuigi esialgsed katsed sõja lõppedes end vahepeal Taanist täielikult iseseisvaks kuulutanud Islandilt baase kauemaks rentida jooksid liiva, naasesid ameeriklased 1951. aastal. Kuni 2006. aastani tegutses Keflavikis Külma sõja vältel oluliseks peetud sõjaväebaas. Island, NATO asutajaliige, ühelt poolt soovis kaitset Nõukogude Liidu eest, teiselt poolt polnud islandlased kunagi väga õnnelikud välisriigi baasi paiknemise üle Islandi territooriumil. Hoolimata isegi kaasnevaist rasvastest paladest. Tõrges Island seadis algusest peale karme tingimusi, muuhulgas ei tohtinud ameeriklased näiteks saarele tuua värvilisi sõdureid.

Eelmises Islandi-teemalises postituses osutatud 1952. aasta kalandustüli Suurbritanniaga oli alles esimene kriis, milles Keflaviki baas Islandile erikohtlemise tagas. Pikemalt kirjutada ei jaksa, kuid tursasõdadest (Cod Wars) ja Islandist Nõukogude-USA suhetes teab kindlasti rohkem rääkida näiteks Google.

Kriisikolle USA ja presidendivalimised

Ameerika presidendivalimised on globaalse tähtsusega sündmus, praeguse, Ühendriikidest lähtuva üleilmse kriisi taustal seda enam.

Muu ilm näib ülekaalukalt toetavat Obamat (keda eelistavat koguni Eestimaa elanikud), ent Ühendriikide pinnal on Obama edu mõnede küsitluste kohaselt vaid viis protsenti. Nagu Al Gore hästi teab, ei tähenda USAs enamushääledki veel valimisvõitu.

Tuleb tunnistada, et olin minagi üks neist, kes uskus kord, et Eestile oleks McCaini võit parem kui demokraadi oma. Jälginud aga silmanurgast kampaaniat, tuleb aga öelda, et päris asjakohane oleks olla õudusest haaratud mõtte peale et McCain, või hoidku Jumal — Sarah Palin, maailma mõjukaima riigi etteotsa pääseb.

Lühidalt öeldes — praeguste probleemidega silmitsi seismiseks ei paista McCaini meeskonnal olevat vähimatki valmisolekut. Kel aga vaid Vene oht meeles mõlgub, neid võiks lohutada teadmine, et Obamagi välispoliitilised nõuandjad Zbigniew Brzezinskist alates Venemaal inimsoo vaenlastena arvel on.

Mu meelest on hämmastav, et kõigist oma kampaaniaapsudest hoolimata on McCainil ikka veel reaalne võimalus presidenditoolile tõusta. Kohati jääb tõesti mulje, et vabariiklased teevad kõik, et valimisi *mitte* võita. Ühendriikide presidendi tool ei tohiksi olla hetkel ihaldusväärseim maailmas. Nagu kirjutab International Herald Tribune:

It’s really a wonder, when you think about it, that there are still two guys in the race to become U.S. president, pulling out all the stops in these last eight days of campaigning to be chosen as the one to face the nightmare.

Ameerikat ootab Augeiase tallide rookimine, ja ma arvan, et must töö jäetakse siiski mustale mehele. Kerge ei saa see aga olema ja aastakese pärast võib Obama populaarsus olla tänase Bushi omaga võrreldav.

Miks see kõik meile korda peaks minema? Ameerika Ühendriigid hõivasid Teise ilmasõja päevil “vaba maailma” finantssüsteemi tugisamba rolli ja on seda tänini kandnud. Lokaalsete kriiside kustutamiseks on sellel süsteemil olemas instrumendid, mis enam või vähem on toiminud. Nüüd aga tabas kriis süsteemi stabiilsuse garanteerijat ennast ja globaalne kriis oli paratamatu. Eurooplased ja kogu ilm võivad Ühendriikide suutmatust turgusid reguleerida needa ja kiruda, aga kui tänane süsteem veel jalule tahab saada, peavad jalule saama Ühendriigid.

Suurest Depressioonist väljamurdmiseks läks vaja Teist maailmsõda. Ühendriikidele nõjatuva rahandussüsteemi loomise üheks ajendiks oli soov ennetada tulevasi depressioone või leida vahendid sellele otsa tegemiseks maailmasõda pidamata. Aga nagu Soros juba jaanuaris kuulutas — ehk ongi selle kriisi puhul tegu “ühe ajastu lõpuga”.

island-island

Mäletan, et imestasin suvel Islandi 17-protsendiste intressimäärade üle. Kõrged intressid on Islandi pankadesse aastaid välisraha meelitanud ja pangad on laenuraha toel kiiresti kasvanud. Liiga kiiresti. Ühtäkki ületavad Islandi pankade kohustused riigi SKT kümnekordselt ja üleilmse rahakriisi küüsi sattunute häda pole riigil võimalik katta. Kaks panka on riik natsionaliseerinud (“Sajandi pangarööv”, hädaldavad pankurid). Aga pankrott ähvardab riiki ennast. Krooni langevat kurssi (kümne päevaga -30%) üritati siduda kaubanduspartnerite valuutadega, kuid see ei pidanud 24 tundigi ning kolmapäeval odavnes kroon dollari ja euro suhtes veel veerandi võrra.

“Vanad sõbrad” Islandile appi ei tule ja näiteks Britannia lubab Islandi hoopis kohtusse kaevata, sest mõnesaja tuhande briti säästud on Islandi pankades tuulde lendamas ja garanteerima oli need sunnitud Ühendkuningriik (Island garanteeris täielikult vaid kodumaised hoiused). Islandile on lubadusi andnud aga Vene riik, jutt käivat 4-miljardi-eurosest laenust (1/3 Islandi SKT-st). See uudis on mõnda sundinud küsima, kas Island langeb Venemaa mõjusfääri, kas Arktika järele nilpsav Venemaa saab kätte veelgi paremad kaardid?

Eks ta ole, Venemaal on omalgi muresid küllalt, märkimisväärsete summade (950 miljardit rubla) suunamine finantsturgude turgutamiseks pole erilisi tulemusi andnud. On aga ambitsioon ja seekord põhja-atlantiline. Samuti on kõiksugu ambitsioonid ju Ühendriikidel, mis kodumaiste probleemide keskel ei pea paljuks turgutada rahasüstiga näiteks hätta jäänud Gruusiat.

Islandlased meenutavad, et see pole mitte esimene, vaid kolmas kord viimase veerandsajandi jooksul, mil nende varandus pangakriisis ära aurab. Ja Venemaa, õigemini Nõukogude Liit, on Islandile varemgi hädas appi tulnud. 1950. aastatel aset leidnud “kalasõjas” Suurbritanniaga (britid keelasid Islandi kalatoodete impordi) aitas Islandi, mille tuludest umbes 9/10 moodustas kalaeksport, hädast Nõukogude Liidu “nafta-kala-vastu” programm. (“Lisaks andsid nad meile hulga kohutavaid vene autosid,” meenutab vana islandlane Guardianile.)

Esmaspäeval vastu võetud kriisiseadus lubab Islandil vajadusel kogu finantssektori riigi kontrolli alla võtta. Keegi heasoovlik läänlane (Lucas?) soovitas hiljaaegu Balti ja Ida-Euroopa regioonil samalaadsed seadusemuudatused igaks juhuks ette võtta — vältimaks häda korral idanaabri embusse langemist.

*

2007. aasta ÜRO inimarengu aruandes troonis Island esikohal. SKT-lt inimese kohta oli Islande esimese viie seas.

*

Lõpetuseks tsitaat Otto Strandmanilt, 1924. aastast, mil laenurahale majandust ehitav Eesti Vabariik oli langemas inflatsioonikeerisesse:

Kui meie tahame tõsiselt meie rahvamajanduse parandamisele asuda, kui meie tahame veerevat vankrit kinni pidada, siis tuleb, minu arusaamise järele, küll tagasi pöörata vana majandusteaduse juurde ja nimelt, et ükski rahvas ei või rohkem välja anda, kui tema ise produtseerib, ja raha on siis kindel, kui tema metalliga on kindlustatud.

*

*

kriitiline inimene nagu ma olen, ei saa, ei või ma suurt kirjutada kodumaistest, koduerakondlikest asjadest. ega saa ka kirjutada muu ilma asjadest, kui kodumaised või -erakondlikud tegemised ajavaru ammendavad.

üks nendest ammendavatest sündmustest lähiminevikus: septembrikuu viimasel laupäeval sai lõpuks esmakordselt kokku kogutud EERi volikogu. ma eelistaks blogis kuulutada kodumaises ajakirjaduses ala-, väär- või mittekajastatut ja nimetet sündmus tuleb materjalina arvesse küll. meediakajastuse järgi võiks arvata, et rohelisil oli eriti palju ütlemist haldusreformi asjus, õigupoolest aga volikogu seda küsimust ei arutanud. ainus selge poliitiline seisukoht, mis avaistungil kuulutada võeti puudutas euroopa parlamendi valimiste seaduse muutmise plaane.