Gaasidoominost Tadžikistani energiakriisini.

Kesk-Aasia nafta- ja gaasiriigid muutuvad järjest julgemaks… ja ahnemaks.

Türkmenistan näiteks flirdib häbitult kord Venemaa, kord Euroopa ja Ameerika, kord Hiinaga. Hiinasse ehitatav gaasijuhe olla olnud toeks, mis võimaldas kergitada Gazpromile müüdava gaasi hinda 30% võrra. Detsembrikülmas — Kesk-Aasias on poolsajandi külmemaid talvesid ja temperatuurid kipuvad miinus kahekümne kanti — keerati kinni gaasieksport Iraani. Iraan on selline riik mis gaasi nii impordib kui ekspordib, aga praeguses külmas oleks Türkmenistani gaas ära kulunud. Iraan aga keeldus Türkmenistani nõudmisest — maksta gaasi eest topelthinda (ehk sama palju kui Venemaa) ja vähendas gaasivoogu Türgisse mitu korda. Aga Türgiski on külm, mistõttu türklased peatasid gaasitarned Kreekasse.

Eurooplased muidugi hädaldavad nüüd, et näete nüüd, võime ju ehitada gaasijuhtmeid, mis Venemaad väldivad, aga energiajulgeolekut ei mingit, iga mats teeb mis tahab. Iraan aga ähvardab Türkmenistani gaasist üldse loobuda, mida ta põhimõtteliselt enesele lubada saab — gaasivarud on neil Venemaa järel maailma suurimad, kehvemini on infrastruktuuriga.

Türkmenistani president Berdõmuhhamedov ja Usbekistani despoot Karimov, kes 23. detsembril konstitutsioonivastaselt presidendikohale tagasi valiti, olla gaasihindu koordineerinud 18. detsembril toimunud telefoniläbirääkimistel. Paari päeva pärast kergitas Usbekistan ligi 50% võrra gaasihindasid Kõrgõzstanile ja Tadžikistanile. Õige pea õnnestus ka Venemaad sundida rohkem raha välja käima. Lisaks kärpisid head naabrid oluliselt ka elektrieksporti Tadžikistani, Usbekistan kuuldavasti katkestas elektritarned täiesti, hoolimata lepingulisest kohustusest tarnida elektrit pea Dušanbe linna tarbe jagu. Aga mis teha, Tadžikistan on elektri eest võlgu. Kevadeks muide ennustatakse hätta jäänud tadžikkide migratsioonilainet Venemaale ja Kasahstani.

Tadžikistan ja Kõrgõzstan on veevaesele Usbekistanile allikateks ja Usbekistan püüab neid igati nurka suruda. Näiteks Tadžikistani suured plaanid hüdroenergiaga (Roguni tamm) ei ole Karimovile sugugi mokkamööda. Paraku moodustab hüdroenergia Tadžikistani elektritoodangust 99%. Praeguses külmas olevat lugu selle hüdroenergiaga niikaugel, et Nureki hüdrojaama tammi tagant, sealt saab Tadžikistan aga 80% oma elektrist, lõppevad veevarud 8. veebruaril otsa. Pärast seda tõotab talv kohalikele juba väga karmiks minna, kuigi Türkmenistan ja Kõrgõzstan on nüüd energiavallas mõõdukat abi anda lubanud ja kuigi äsja avati viimaks esimene Sangtuda hüdrojaama neljast turbiinist (ehitama hakati seda jaama kaheksakümnendatel). Kanada valitsus (nagu veerandtunni eest lugesin) igatahes palub oma kodanikel Tadžikistani praegu nina mitte toppida, ime kah, sünnitusmajadelegi ei suudeta elektrivoolu garanteerida, päris mitmest hukkunud vastsündinust räägiti juba jaanuari keskel. 23. jaanuaril palus valitsus lõpuks kõigil tööstusettevõtetel oma tegevuse peatada, kuigi suurimal energiatarbijal — Tadžiki Alumiiniumitehasel, paluti seda teha juba 15. kuupäeval.

Ega suurte energiaeksportijate — Türkmenistani ja Usbekistani kodanikudki pidevate elektri- ja gaasikatkestuseta läbi saa, paljud külad olla puudest lagedaks tehtud, ahju rändavat kõik, mis vähegi sooja annab…