Semjon Mogilevitš. Vahi all.

Paari päeva eest arreteeriti Moskvas suurejooneliselt pealkirjas nimetatud kodanik, õigemini on tema passinimi hetkel Sergei Schneider. Kui M-i advokaadi sõnu uskuda, on Semjon Jukovitš Mogilevitši nime all Venemaal raske elada, mistõttu härra, kellel on üle seitsme erineva perekonnanime, võtab iga kord kui abiellub, naise nime…

Mogilevitšit peetakse maffiabossiks, kel muu hulgas käpp sügaval sees läbi Ukraina kulgevas gaasitransiidis (RosUkrEnergo). FBI otsib teda aastaid taga. Nüüd lõpuks on kerkinud võimalus, et Venemaa annabki M-i Ühendriikidele välja. Selleks on aga tarvilik tõestada, et M-i Venemaa kodakondsus on fiktiivne, st. omandatud fiktiivse abielu läbi eksproua Schneideriga, kes kuuldavasti peab juristiametit Mogilevitšiga koos vahi alla võetud kosmeetikaärimehe Nekrassovi ettevõttes Arbat Prestige. Venemaa põhiseadus teatavasti keelab kodanike väljaandmise välisriikidele… eriti kui neid kahtlustatakse näiteks eksspioonidele polooniumi sissesöötmises. Ukrainast pärit Mogilevitšil on igaks juhuks ka Iisraeli kodakondsus.

Mogilevitšit süüdistatakse Venemaal maksudest kõrvalehoidmises. FBI etteheited on mitmekesisemad — organiseeritud kuritegevus, narko- ja relvakaubandus, prostitutsiooniäri, rahapesu, börsipettus Ühendriikides ja Kanadas, mille läbi investorid 150 miljoni dollarit kahju kandsid. Ühendriikides ootavat Mogilevitšit 390-aastane vanglakaristus. Juriidilist abi annab talle aga… William Sessions, FBI direktor kuni 1993. aastani mil Clinton ta vabastas.

Ukrainlased uurisid paar aastat tagasi Mogilevitši seotust RosUkrEnergoga, mis Gazpromi ja kodanik Dmitri Firtaši ühisomandis. Uurimine jäi sinnapaika, Firtaš muidugi eitas sidemeid Mogilevitšiga. (Firtaši omanduses on muuhulgas Kohtla-Järvel tegutsev Nitrofert, mis Äripäeva sõnutsi “toodab Venemaalt tarnitavast gaasist ja viiest protsendist Eesti elektrienergiast mineraalväetisi”.) Nii Julia Tõmošenko kui Dmitri Medvedjev on unistanud RosUkrEnergo kõrvaletõrjumisest. Mogilevitši advokaat pidas võimalikuks, et arreteerimine on seotud Tõmošenko tõusmisega Ukraina peaministriks…

Mogilevitši nimi muide kerkib esile ka Aleksandr Litvinenko mõrvalooga seoses, millest Guardian sel nädalavahetusel põnevusloo on üllitanud, soovitan lugeda: http://www.guardian.co.uk/weekend/story/0,,2246124,00.html

Mitrohhini komisjon, Berlusconi katsed seostada vasakpoolseid Itaalia poliitikuid KGB-ga… ja Mogilevitši sidemed Moskva jõustruktuuridega…

“Demokraatia triumf” 2. Veel Gruusia valimisraportist.

Jätkan eelmises Gruusia-teemalises postituses käsile võetud valimisvaatlusmissiooni eelraporti silmitsemist, aga kõigepealt jagaks grusiinide liigutust sel puhul, et Saakašvili ja Gatšetšiladze suutsid pingetele vaatamata valimistele järgnenud jõulujumalateenistusel külg-külje kõrval seista ning kätelda.

Raporti refereerimine jäi pooleli valijate registreerimist puudutava osa eel –

Keskvalimiskomisjon (edaspidi KVK) võttis ette valijate nimekirjade verifitseerimise koduuksi mööda käimise teel ja tegi selle käigus suure hulga parandusi. Nimekirjad olid seejärel nädal aega kättesaadavad avalikuks uurimiseks ja paranduste tegemiseks. Selle tulemusel lisati nimekirjadesse umbes 2000 hääletajat ja umbes 3000 kadunukest eemaldati. Viimased parandused valimisseadustikku taastasid võimaluse hääletajate registreerimiseks valimispäeval.

Hoolimata nendest pingutustest jäid paljusid asjaosalisi häirima tegelikud või näilised ebatäpsused hääletajate nimekirjades. Poliitilised parteid ja valitsusvälised organisatsioonid juhtisid valimisvaatlejate tähelepanu näidetele korduvatest ja ebatäielikest sissekannetest, valimisõiguslike hääletajate puudumisest nimekirjadest, kirja- ja trükivigadest ning surnud kodanikest, kelle nimed nimekirja olid jäänud. KVK tunnistas, et vigu võis nimekirjadesse jääda küll, põhjendades seda valimiste väljakuulutamise ootamatusest tingitud ajapuudujäägiga. Opositsioonierakonnad esitasid KVK-le vähemalt kuus kaebust, millega üle 40 000 sissekande seati kahtluse alla. Kõik need kaebused esitati peale verifitseerimistähtaja möödumist. KVK teatel kontrolliti kaebusi ja vajalikud muudatused viidi põhjendatud juhtudel sisse.

Presidendikandidaatide registreerimise osas märgib raport, et neli kandidaati, kelle kandidatuuri ei registreeritud põhjusel, et nad ei saanud kokku nõutud viitekümmet tuhandet toetusallkirja, pöördusid negatiivse otsuse tõttu kohtu poole, mis nende proteste ei rahuldanud. (Imestamisväärne on ehk vaid see, kuidas said 50000 allkirja kokku kandidaadid Maiašvili ja Sarišvili, kelle hilisem häälesaak äärmiselt kesiseks jäi, viimase puhul isegi alla viie tuhande.)

Kampaaniaõhkkonnast oli juba juttu. Spekulatsioonid valimiste järgsetest rahutustest, süüdistused riigipöördekatse ettevalmistamises, sügav usaldamatus. Sisulise kampaania asemel keskendus opositsioon rikkumissüüdistustele.

“Riigi ja poliitilise partei vahelise piiri hägustamine lõi ebavõrdse kampaaniakeskkonna. Kupongide jagamine (meditsiinivarustuse ja muude kaupade muretsemiseks) haavatavatele elanikegruppidele leidis kritiseerimist kui eelearveliste vahendite väärtarvitamine härra Saakašvili toetuseks. Ühinenud Rahvusliku Liikumise (ÜRL) esindajad teatasid, et kupongide jagamine oli plaani võetud juba enne valimiste väljakuulutamist. Siiski, on tõendeid, et kupongijaotamist rakendati kampaaniaeesmärkidel /…/ Kupongid rõhutasid silmatorkavalt, et nende puhul on tegemist toetusega presidendilt. Meditsiinikupongid, nagu ka tööhõiveskeeme tutvustavad materjalid (employment scheme leaflets), tõstsid visuaalselt esile numbri 5, mille all ÜRL on alates 2004. aastast valimisbülletäänidel esinenud. Kupongide jagajad küsisid mõnikord vastuvõtjatelt, kas nad hääletavad Saakašvili poolt ning palusid neil allkirjastada dokumente toetuse kinnitamiseks. Mõnedel juhtudel jagati kuponge ÜRLi kontoritest.“

“… ÜRL teatas vastuseks süüdistustele nagu oleks Saakašvili väärtarvitanud riiklikke vahendeid, et partei maksis selliste teenuste eest. Küsimuse vastuolulisusele aitas kaasa see, et kandidaatidele ei seatud tingimust raporteerida valimiste eel kampaaniakuludest.

Uue torujuhtme sisseõnnistamist Akhalkalakis kodanik Saakašvili poolt nagu ka Tbilisi-Senaki-Leselidze magistraali valgustussüsteemi ametlikku avamist, esitleti presidendi võimkonna sündmustena, mis aga ei vastanud Saakašvili staatusele kandidaadina, kes parasjagu avaliku võimukandja ametit ei pea. Kampaaniat varjutasid laialtlevinud süüdistused hirmutamises ja surves, teiste seas avaliku sektori töötajatele. Nende seas rida kinnitust leidnud juhtumeid politsei ning kohalike ametnike survest opositsiooni pooldajatele hoiduda kampaaniategemisest, ähvardustest meelevaldsest vahistamisest või töölt vallandamisest, ning omanikele avaldatud survest mitte võimaldada pindade kasutamist opositsiooni kampaaniabüroodena. Kinnitust leidsid üksikud vägivallajuhtumid opositsiooniaktivistide vastu, sealhulgas inimrööv.” Sellised tavad on aga vastuolus selle ja selle OSCE Kopenhaageni Dokumendi paragrahviga…

/jätkub/

*

*

Why is it called a “free” democracy… when this election is going to cost a billion dollars?

http://www.economist.com/displaystory.cfm?story_id=10446807&fsrc=RSS

*

Kõneldes Putinist.

George Bush, 2001: “I looked the man in the eye, I was able to get a sense of his soul.”

John McCain, 2007: “I looked into his eyes and saw three letters: a K, a G and a B”

Hillary Clinton, 2008: “By definition he doesn’t have a soul.”

“Demokraatia triumf”. Väljavõtteid valimisraportist.

Pealkirja laename Ameerika kongressmeni Hastigsi suust ja lugeda tuleb seda iroonilises võtmes isegi mööndes, et mõneski mõttes olid need valimised Gruusia jaoks edasiminek.

OSCE valimisvaatlusmissioon eelraport Gruusia erakorraliste presidendivalimiste kohta räägib järgmist:

Kuigi 2008. a. 4. jaanuari erakorralised valimised olid põhiolemuselt kooskõlas enamiku OSCE ja Euroopa Nõukogu nõuete ja demokraatlike standarditega, tuli ilmsiks tõsiseid puudujääke, millega tegelemine on hädavajalik. Need olid esimesed tõelist konkurentsi pakkuvad presidendivalimised, mis võimaldasid Gruusia rahval väljendada oma poliitilist eelistust.

Sellegipoolest, valimiskampaania viidi läbi teravalt polariseerunud poliitilises keskkonnas. Usalduse puudumine ning väidetavate valimiskampaaniat puudutavate rikkumiste kõikjaleimbuvus (vaid vähesed neist toodi keskvalimiskomisjoni ja kohtute ette) ei soosinud konstruktiivset, teemadepõhist valimiskampaaniat. Eraldusjoon riigi tegevuste ja endise presidendi kampaania vahel oli kohati hägune ning aitas muuta kampaaniakeskkonna ebavõrdseks. Sellest hoolimata, kõik kandidaadid said üldiselt üle kogu riigi vabalt kampaaniat teha.

/…/ Uudistekajastuses monitooritud erakanalites näitas tasakaalupuudust valitseva partei kandidaadi kasuks. Kuigi uudised avalikul telekanalid olid mõnevõrra rohkem tasakaalus kandidaatidele eraldatud aja poolest, soosis kajastuse toon endist presidenti.

Viimased parandused valimisseadustikku, kuigi väga hilja tehtud, laiendasid valimisadministratsiooni kaasavust võimaldades esindatuse Keskvalimiskomisjonis poliitilistele parteidele. Vaatamata kitsale ajaraamile, valmistas Keskvalimiskomisjon valimised ette üldjoones professionaalsel viisil, kuid vaidlusküsimustes ei järginud selle liikmed alati vajalikku neutraalsust ja toimisid erakondlikest huvidest lähtudes (in a partisan manner).

/…/

Raport ütleb ka kiidusõnu, märkides ära, et valimisseadustik on üldiselt sobiv demokraatlike valimiste läbiviimiseks, kui seda järgitakse heas usus ja hiljutised parandused sellesse järgivad OESC ja Euroopa Nõukogu pikaajalisi soovitusi. Keskvalimiskomisjon tegutses läbipaistvalt, viis läbi kampaania valijate harimiseks, õpetas välja valimisametnikke. Valimismaterjale pakuti ka vähemuskeeltes…

Puudujääkide seas märgitakse, et kampaaniat varjutasid laialtlevinud süüdistused (teiste seas avaliku sektori töötajate) hirmutamises ja surves, mõnigi neist põhjendatud. Sotsiaalhoolekandeprogrammide rakendamine kombineeriti sageli kampaaniaga endise presidendi kasuks. Vastuolud, lüngad ja ebaselgused valimisseadustikus jätsid ruumi mitmesugusteks tõlgendusteks. Kaebusi menetledes ei järginud Keskvalimiskomisjon olulisi õiguslikke protseduure ning kaldus koos kohtutega venitama seadust kaugemale mõistlikest interpretatsioonidest valitseva partei kandidaadi ja ametnike kasuks. Valimispäevaseks mõeldud reglemendid, mida Keskvalimiskomisjon rakendas, polnud selged ega üksikasjalikud.

Valimispäev oli üldiselt rahulik ja üldiselt hindas suur enamik IEOMi vaatlejaid hääletust positiivselt. Sellegipoolest, tuvastati organisatoorseid ja protseduurilisi puudujääke, eriti korduva valimise välistamiseks valinute tindiga märkimise protseduuri ebajärjekindlat rakendamist. See on eriti märkimisväärne seoses hääletajate valimispäeval registreerimise taastamisega ning ulatusega, milles seda kasutati. Häältelugemist hinnati vähempositiivselt, tuvastades palju olulisi protseduurilisi puudusi, mida võisid komplitseerida viimasel minutil tehtud parandused valimispäeval rakendatud protseduuridesse.

/…/

Umbes kümme päeva enne valimisi produtseeriti piirkondlikele valimiskomisjonidele valimispäevaste protseduuride käsiraamat. Kuigi see käsitles detailselt kõiki järke hääletus- ja häältelugemisprotseduuridest, sais see kättesaadavaks alles siis kui piirkondlike komisjonide liikmete koolitamine oli peaaegu lõppenud. /…/

Ringkonnakomisjonide (ringkonnad jagunevad piirkondadeks), mille volitusi hiljaaegu kärbiti, koostamisel erakondlik esindatus puudub. /…/

Opositsioonierakonnad olid piirkondlike komisjonide juhtpositsioonidel alaesindatud. Valitsev Rahvuslik Liikumine hoidis komisjonides faktilist enamust. Keskvalimiskomisjoni andmetel valiti enamikes piirkondlikes komisjonides esimeesteks ringkonnakomisjoni määratud liikmed… Kahe erandiga.

Piirkondi oli aga 3511.

/Järgneb/

Gruusia häältelugemisest

Olen päeva jooksul oma lõbuks Gruusia valimisnäitajate kulgemisel silma peal hoidnud, tulemuste tabelit pidanud, naernud ja nutnud ajakirjanduse ennatlike järelduste ja poliitikute ennatlike deklaratsioonide üle (Saakašvili kuulutas oma lõplikku võitu veel enne kui esimesed tulemused loetud, meie vaatlejad kilkasid ausatest valimistest kui hääletamine alles käis).

Aga nüüd mil varsti pooled piirkonnad kokku loetud, kipub veendumus, et Saakašvili häältehulk 52 % alla liigub (või liigutatakse) ikkagi võimust võtma, hetkel ennustab mu arvutabel tema protsendiks 51,5.  Andmeid avaldanud piirkondade osas tõotab see küll alles 50 alla jääda, kuid hulk piirkondi, kus Saakašvili toetus kõrge võiks olla, oma andmeid veel esitanud ei ole.  Seejuures ei saa mööda häirivast nähtusest — pärast seda kui Saakašvili protsent 50 all ära käis, on juba varem andmeid esitanud piirkondades ta numbrid väheste eranditega paranenud, kahes nendest minu ehk ekslike märkmete järgi isegi 40% pealt 80 peale. Asjaolu, et mitmedki piirkonnad ööpäeva jooksulgi andmete esitamisega hakkama pole saanud on samuti kummaline, eriti kui valijate arv neis vaid paari tuhandeni küündiski.

Ühesõnaga, mulje on endiselt selline, et Saakašvilit pisut aidatakse ka, et tülikat teist valimisvooru korraldama ei peaks. Ja mitte ainult selles ringkonnas kuhu Evelyn Sepp ära eksis (muidugi kvalifitseerib iga enesestlugupidav lehelugeja tema väited automaatselt Moskva salasepitsuseks, kuigi Meikar isegi möönab, et üksikuis jaoskondades oli tõsiseid jamasid küll).

Siiski, võitja see va Saakašvili ilmselt on ja küllap ta ligi pooled häältest neis tingimustes korjas nii või teisiti. Ja kõigist puudujääkidest (valimiseelsed on ilmselt suuremad) hoolimata on seekord Gruusias tõepoolest valimistega tegemist, ning Venemaa omadest on nad kindlasti etemad.

Peenmehhaanikast. Valimiskuupäev on paigutatud Gruusia jõulude aega, mis ehk aitab rahutuid hingi pisut vaos hoida. Teiseks, mulle tundub, et hääletustulemuste väljakuulutamise järjekorral on emotsioonide taltsutamises oma roll. Kui esmajärjekorras oleks kuulutatud vaid Tbilisi tulemusi, mis Gatšetšiladzele Saakašvili ees edu andsid, olnuks opositsiooni pettumus lõpuks suurem. Aga valimiskomisjon kuulutas esmalt välja hoopis Marneuli tulemused, ja sealt Saakašvilile kukkunud 85% aitas Saakašvili numbreid terve päeva pealpool piiri hoida. Märkiks ka seda, et erakorraliste valimistega välistas Saakašvili muuhulgas võimaluse, et septembris-oktoobris oma tähetunni leidnud Okruašvili, kes nüüd Saksamaalt varjupaika palub, ta vastu oma kandidatuuri esitab. Okruašvili nimelt saab alles tänavu novembris küllalt vanaks (35), et presidendikohale kandideerida.

Vaat nii. Aga pildilt (kuni see paistab) vahib vastu Gruusia mässupolitseinik, kelle varustuse lahutamatuks osaks mõne asjamehe musta huumori soone sunnil mikihiiremask.

Lõpetuseks soovitaks aga hoopis poliitika vahele Päevalehest Kadri Gruusia-meenutusi lugeda.

Putin laenab Medvedjevile ihukaitsjaid. Ja teise jutte.

(kuulujuttude ülekaaluga postitus)

Vladimir Putin, valinud kroonprintsiks leebeilmese Dmitri Medvedjevi (keda juba varem Putini adopteeritud pojaks narriti), võibolla näiteks sel kaalukal põhjusel, et too Putinistki pisemat kasvu (162 cm), on mõningatel andmetel pidanud vajalikuks isikliku julgeolekuteenistuse rakendamist Medvedjevi ihu kaitsmiseks. Sellest kirjutab saksa nädalakiri Focus, mille seletuste järgi on tegemist Putini hirmuga Patruševi-Setšini (FSB-Rosneft) klanni ees, kelles Gazpromi taustaga Medvedjevi presidendiksnimetamine põlastust tekitavat.

Putin olevat presidendiadministratsiooni asejuhina tegutseva Setšini puhkusele saatnud ja “faktiliselt” Moskvast pagendanud. Setšin olla sest hoolimata püüdnud Putini otsust järglase osas õõnestada peaminister Zubkovi kandidatuuriga presidendikohale.

press-attashe.ru levitab aga sõnumit, et arusaam nagu puuduksid Medvedjevil sõbrad jõuametkondades, on ekslik ja Medvedjevi selja taga on juba tutvustatud Tšerkessovi klann (Narkokontrolli Teenistus ja Peaprokuratuur siis ilmselt, kui selle FSB-meelne osakond välja arvata). Tšerkessov olnud ajal, mil Putin juhtis FSB-d, Putini parem käsi, tegelnud FSB operatiivjuhtimisega. Tšerkessovlaste uurimistöö ollagi veennud Putinit, et Medvedjev on vähimkorrumpeerunud ja iseseisvaim tegelane tema õukonnas.

Teiseks tähtsaks isikuks Medvedjevi selja taga olla vähetuntud GRU taustaga kindralmajor Anton Surikov. Muuhulgas olla see mees Mansur Natkhojevi nime all organiseerinud Abhaasia lahkulöömisvõitlust Gruusiast (juhendades näiteks Šamil Bassajevit), sidemeid Vene armee ja Mägi-Karabahhi (ja täna juba Armeenia) presidendi Robert Kotšarjani vahel, midagi oli tal pistmist ka venelaste sissemarsiga Prištinasse. Ja nii edasi.

*

Rosoboroneksport on Svartšmani ja Kommersandi kohtusse andnud. Svartšmani intervjuule viitasin siin. Muidugi seostatakse ka Svaršmani väljaütlemisi või -mõeldisi rünnakuga Setšini klannile.

Kuna alanud aasta tõotab Venemaale majanduslikult keeruline tulla, siis mine tea kuis see Medvežonoki tähelend lõppeb. Setšini inimsööjate revanžiperspektiiv tundub pahaendelisem kui Putini-Medvedjevi duett.

Aga võibolla ma eksin.

Värske karm sõnum Suure Venna juurest räägib sellest, et Venemaal on plaanis rajada kirillitsal põhinev internet, mis seisaks lahus rahvusvahelisest. Rakendataks Venemaal paiknevaid juurservereid, mis võimaldab nõuda rahvusvahelise interneti kasutajatelt registreerumist. Võimude sõnul olla see hüva viis küberkuritegevusega võitlemiseks…

Gruusia valimiste puhul

Et Gruusia demokraatiaga lood head ei ole, leidis äsja isegi Freedom House, mis veel oktoobris Saakašvili võimu kõrgelt kiita võttis. Ausalt öelda, lugenud ühe ja teise poole avaldusi, paistab olukord Gruusias tülgastav ja midagi kuigi head pole erakorraliste kiirvalimiste järel oodata Saakašvili ega vastasrinna edu korral. Loota tuleb, et Saakašvili ei võida esimeses valimisvoorus, rängemaid tagajärgi aitaks see vältida.

Saakašvili liitlaste poolt läbi viidud küsitlused talle paraku rohkem kui 50-protsendilist toetust lubavadki. Opositsiooniga seotud (Vaba Euroopa sõnul ka sõltumatud) küsitlejad olla aga tuvastanud, et Saakašvili toetus on alla paarikümne protsendi ja üheksa partei ühiskandidaat Gatšetšiladze, kes lubab presidendivõimu parlamentaarsele allutada, on temast kohati oluliselt populaarsem. Viimased sündmused lubavad aga kahelda, kas sest väidetud edust palju alles on — ühinenud opositsioon maksab rängalt lõivu naiivsusele, mis lubas neil end Patarkatsišvili rahakotiga vähem või rohkem siduda.

Londonist presideniks kandideeriv Patarkatsišvili, kes on lühikese ajaga suutnud jätta maitsetumagi mulje kui Miša — lubades näiteks presidendiks saades omast taskust grusiinide gaasiarveid maksta, on täis tehtud ilma viimaste varjuheitvate lindistustetagi. Taanduda ta aga ei soovi solkides sellega opositsiooni võimalusi tänase päevani. Patarkatsišvili telekanal Imedi, mis peale novembrikuist purukspeksmist detsembris otsapidi taas eetrisse jõudis, loobus hapus poliitilises õhkkonnas tegutsemisest. Rustavi ja Mze on aga Saakašvili lähemate kaasvõitlejate kontrolli all. Badri jõudis muuhulgas äsja kiita Venemaad meeldivaks naabriks ja fantastiliseks turuks. Tema vastuolud Saakašviliga algasid mäletamist mööda siiski enne suurt Gruusia-vastast kampaaniat Venemaal.

Natelašvili eduvõimalused on Patarkatsišviliga samas suurusjärgus, ometi pidas keegi sõber või vaenlane tarvilikuks tema staapi granaadi heita. Vasakpopulistliku Tööpartei kiituseks tuleb öelda, et nemad ütlesid Patarkatsiašvili rahadest varakult ära.

Opositsioon käärivat käiseid protestiavaldusteks, sest karta on, et hääli loetakse Saakašvilile üle 50% juba esimeses voorus. Võltsitakse, nagu arvavad opositsionäärid, hoolimata sellest, et riiki on saabunud hulk vaatlejaid Läänest. Teiste hulgas kakskümmend Eesti parlamendiliiget, kelle teadmisi Gruusiast kuigi heaks pidada küll ei julge. Vähemalt on Hannes Rummu blogist rõõm lugeda, et ta kohalike opositsionääride ärakuulamist paljuks pole pidanud. Tundub, et teisiti on lood Postimehe Igor Taroga, kes Tbilisis Saakašvili fännidega veine maitseb.

Hmmm… ma ei ole osanud kusagilt kontrollida Bendukidze väidet, et Haindrava ja Patarkatsišvili on klassivennad.