Toidu hind ja maailma äratoitmine

See teema tuleb uksest ja aknast sisse. Toidu hind kerkib üle ilma, rahvas viriseb. Valitsusi ei kadesta.

Täna loen Postimehe tarbijalisast, et ÜRO eriraportöör peab põllupinna pruukimist biokütuste tooraine kasvatamiseks “inimsusevastaseks kuriteoks”, kuna see suurendavat vaeste piirkondade näljahäda. Kutsub viie aastasele keelule, ja senikaua arendama tehnoloogiaid, mis lubaks
kütuseid toota põllumajandusjääkidest. IMF-gi olla hiljuti muret väljendanud.

Financial Times ilmutas pikema kirjatüki (Bread and butter issue: rising prices may herald the first global food shortage since 1970s), mis räägib sellest, et toidumured ei ole seekord ebastabiilsete riikide eralõbu. Toiduhinnad on rekordtasemeil ja see tekitab ärevaid küsimusi.

Lisaks ajutistele põhjustele on toiduainete hinnasurve taga artikli hinnangul jõukamate hiinlaste ja indialaste proteiinihimu ning biokütusetootjad, kes näiteks Ühendriikides prognooside kohaselt 2010. aastaks 30% teraviljast nahka panevad. Mures peaks olema riigid, kelle impordikuludest märkimisväärne osa kulub toidule. Toiduainete osakaal tarbija kulutustest on negatiivses korrelatsioonis sissetulekute suurusega, ehk hätta jääb vaesem osa riikidest ja rahvastikust.

Suurtele toidueksportijatele on kõrged hinnad makroökonoomiliselt tulusad, aga tarbija ikkagi kannatab. Teravilja eksportivad riigid on asunud koduturu hea varustamise nimel väljavedu piirama. Importivad riigid otsivad võimalusi kodumaise toodangu suurendamiseks ja laovarude soetamiseks. Euroliit on loobunud mõnedest ületootmise vastastest reeglitest kartes puudujääki. Ühendriikides eeldatakse puuvilla (aga ka maisi, odra ja soja) hinna tõusu järgmisel aastal, sest farmerid suurendavad muu arvelt nisu külvipinda.

Toitu importivates riikides tõstetakse subsiidiumeid toidutootjatele ehk minnakse valitsuse rahakoti kallale. Muide, kõrvalepõikena, samal ajal ähvardab Euroopa Biodiisli Nõukogu (pressiteade 16. oktoobrist) ameeriklasi, kes “ebaõiglaselt subsideeritud” biodiislit (sh. Indoneesia ja Malaisia päritolu) massiliselt siinsele turule paiskavad, juriidiliste meetmetega. Müüdavat kohati odavamalt kui tooraine Euroopas maksab, dumpinghinnad olla Euroopa biodiislitööstuse stagnatsiooni viinud.

Veel räägib artikkel, et toidudefitsiidiga arengumaades on kõrgemad ekspordihinnad ja kõrgustes viibivad transpordikulud kergitanud siseriiklikke hindasid põhitoiduainetele ja see on kaasa toonud sotsiaalseid rahutusi.

Praegustes hinnatõusudes olla osalt süüdi Euroopa ja USA, mis oma suurte põllumajandustoetustega söönud teiste piirkondade konkurentsivõime ja teinud seal investeerimise põllumajandusse mõttetuks. Nüüd siis häda ka Suure Peetri leivakotini jõudmas. IMF soovitab USAl ja Euroopal langetada barjääre biokütustele, mis toodetud arengumaades, kus tootmine on odavam ja keskkonnasäästlikum.

—

• OÜ Viru Distiller tahab nõukogu esimehe Robert Andropovi sõnul Kundasse rajada bioetanoolitehast, mis kulutaks 350000 tonni kohalikku toorainet aastas, ehk üle poole kodumaisest aastasest viljavarust, kusjuures toodangust 95% eksporditaks (pole vist kuigi roheline teguviis). Reserv olla tagatud Ukrainast ja Kasahstanist imporditava viljaga…
• Küllap aga kasvatavad Kasahstan ja Ukrainagi eksporditasusid. Jäi silma, et päevalilleõli puhul Kasahstan juba nõnda käitus.
• Kesk-Aasia riikides on aset leidnud meeleavaldusi toiduhindade tõusu vastu. Pole selge, kas opositsionäärid tajuvad probleemi laiemalt kui siseriiklikuna.
• Tadžikistanis olevat jahukoti hind kerkinud kuue miinimumpalgani. Venemaa abile ei saa loota, muuhulgas seetõttu, et katkestas ühepoolselt lepingu RUSALiga (Rusal polnud valmis ehitama Roguni hüdroeelektrijaama nõutud võimsusega, neile piisanuks oma tehase vajaduste rahuldamisest kui õigesti mäletan).
• Mitmed riigid eesotsas Venemaaga plaanivad põhitoiduainete hindade külmutamist. Rahandusminister Kudrin küll jõudis seda plaani laita, aga valimisperiood on algamas, poliitilist ebastabiilsust ei saa taluda ja värskemaid mõtteid nähtavasti pole. Valimisperioodi lõppedes on aga karta, et hinnad pääsevad paisu tagant valla, eeldan, et see annaks valusalt tunda ka Eestis (ja Läti valitsus ei pruugi toda jama enam üle elada, kui spekuleerida lubate). Venemaa mure tõsidust näitab ehk see, et lisameetmetena on käsil eksporditasude kergitamine, imporditollide langetamine ja koguni Poola lihatüli puhul otsib Venemaa võimalusi “nägu kaotamata” lahenduseni jõuda.

[võimalik, et jätkan hiljem...]

Kremli klannisõda

Mark Ames on kirja pannud põnevat lugemist Kremli siseintriigidest. Lugu sellest, kuis erinevad julgeolekuametnike klannid Putini lahkumise ootuses üksteise kallale on tormanud ning kuis vaesel Putinil pole turvaline võimust loobuda. Resümee: whatever’s coming next is going to be ugly. Samal teemal on sõna võtnud ka Raadio Vaba Euroopa.

Teada ja tuntud on Patruševi-Setšini-Ustinovi klann, so. FSB, kellele kirjatükis vastandatava kildkonna doniks nimetatakse Viktor Tšerkessovit, mees kes juhib mõjukat Venemaa Föderaraalset Narkootikumidega Võitlemise Teenistust (ehk FSB-kahte nagu autor seda nimetab) ja tekitas oktoobri algupoolel elevust Kommersandis avaldatud artikliga, mis võitluse avalikkuse ette tõi.

Kümme aastat tagasi jagunesid oligarhid Jeltsini Venemaal kahte leeri ja Pankurite Sõda tegi oligarhiale lõpu. Tšerkessov, kelle liitlastele FSB viimasel ajal liiga on teinud, hoiatab, et sama enesetapjalik stsenaarium on praegu tšekistide tülis kordumas. Pankurite sõda lõppes finantskollapsi ja liberaalsete reformide lõpuga, nüüd olla ohus Putini ajal Venemaa kaosest päästnud “korporatism”.

Tšerkessov juhtis ajal, mil Putin oli Peterburi abilinnapea, Peterburi FSB-d. Võimule kerkides nimetas Putin ta presidendi esindajaks Loode föderaalringkonnas. Vastloodud Narkootikumidega Võitlemise Teenistusse toodi ta 2003. aasta kevadel. Aga nimetus on eksitav, see jõustruktuur võttis üle maksupolitsei personali (40 000 inimest) ja vahendid, kohustuste hulgas on ka võitlus majandus- ning organiseeritud kuritegevusega. Paar kuud pärast suuri ümberkorraldusi julgeolekuametkondades rakendas Putin nii Tšerkessovi agentuuri kui FSB-d Hodorovski hävitamiseks.

Spioonide sõja avalikuks lahinguväljaks on olnud Kolme Vaala kohtuasi, mis seob FSB tippe rahapesu ja muude koledate asjadega, peotäie laipu on asi samuti kaasa toonud. Asjaga tegeleb Tšerkessovi agentuur. 2006. aasta suvel, ajal mil peaprokurör Ustinovi ja Kremli administratsiooniülema Setšini järeltulijad äsja paari pandud, Patrušev puhkusel, tabas seltskonda mõru uudis puhastustest FSB-s, Kremlis ja siseministeeriumis. Tšerkessovi abiline Bulbov olla lindistandu Setšini ja Ustinovi jutuajamise, kus arutati selle üle, et Ustinovist saab Putini järglane. Ustinov tõsteti ümber justiitsministri ametikohale, peaprokuröriks sai Tšaika…

Nüüd siis on kätte jõudnud tasumise tund. Augusti lõpus arreteeriti Peterburis Tšerkessovi liitlane Vladimir Barsukov, üheksakümnendail Peterburi kontrollinud Tambovi grupeeringu juht, selleks päevaks muidugi legaalsesse ärisse siirdunu. Pole võõras mees Putinilega (rääkimata Vladimir Jakuninist). Kirjatüki autor mainib FSB-ohvitseri arreteerimist Politkovskaja mõrva asjas, see olla Tšerkessovi liitlase, peaprokurör Tšaika hoop ja ise sai ta hoobi kui ohvitser peagi vabastati.

Zubkovi asumisel peaministritoolile kärbitud kärmelt peaprokuratuuri volitusi ja 10000 “võtmetöötajat” viidud uue jõustruktuuri koosseisu, mida juhib Putini klanni arvatud ja FSB klannile lähedaks arvatud Aleksandr Bastrõkin. Oktoobris arreteeriti Tšerkessovi agentuuri juhtivtöötajaid, muuhulgas “parem käsi”, kindral Bulbov. Tšaika omad püüdsid Bulbovi vabadusse aidata, aga nüüd on Bastrõkin vägevam. Ajakirjandusse tilgutatakse kompromaati Tšerkessovi ärihuvidest. Näiteks sidemeist Semjon Vainštokiga, kes seni juhtis Transnefti, mille uueks juhiks äsja pandi Putiniga koos Saksamaal luuranud Nikolai Tokarev.

Mark Ames arvab Tšerkessovi klanni ka riigikontrolör Sergei Stepašini, kelle alluvaid samuti on vahistama kukutud.

Artikkel jätkeb spekuleerimist Putini väljavaadete teemal. Seda ei refereeri.

Rahusobituseks on Putin Tšerkessovile mingi uue ametiposti andnud, ei saa praegu aru, mispoolest see endisest erineb. Ja kutsub tšekiste leppima. Samas väljendus teravalt Tšerkessovi avalduste suhtes.

Video: SIVs explained, satiiri rahaturgude pihta

Lingi eest pean tänama kolleeg Andrest.

Video: Kasparovi intervjuu Bill Maherile

Tähele panna sõnu naftahindadest ja Lähis-Idast. (Mitte midagi uut iseenesest)

Türgi-Iraagi pinged kasvavad, naftahind kerkib

Türgi parlament andis 17. oktoobril häältega 507-19 armeele voli nuhelda Iraagis peituvaid Kurdi Tööpartei võitlejaid, keda küll vaid 3000, kuid kes viimastel kuudel tülikaks on muutunud. Sellise volitagi on armee Põhja-Iraagi külasid rünnanud. Täiemahuliste operatsioonidega plaaniti oodata — ehk võtab Iraagi valitsus midagi ette, ehk teevad seda ameeriklased (ehk õnnestub kärpida USA Kongressi himu Armeenia genotsiidi tunnistada). Tänased sündmused (vt. allpool) kardetavasti turgutavad himu suuremaks arveteõiendamiseks

Türgi ja Ühendriikide soojad suhted sõlmusid külma sõja aegu. Problemaatilisemaks muutusid nad 2003. aastal, mil türklased ei andnud ameeriklastele luba tungida Iraaki Türgi kaudu. Türklasi häirib see, et ameeriklased ei võta midagi ette Kurdi Tööpartei (PKK) vastu ja kõneletakse koguni, et USAst on saamas “jõud PKK taga”. Sõjaline koostöö on ohus.

Kurdi Tööpartei on pikaaegsete Moskva-sidemetega organisatsioon. Spekuleeritakse, et vajaduse korral rakendatakse seda Läänele huvipakkuvate gaasiprojektide õõnestamiseks. Ja mis saab Moskval olla selle vastu kui pingete tulemusel naftahind kerkib — nüüd on see siis esmakordselt üle 90 dollari barrelist. (Kahe NATO riigi vastasseis on kindlasti samuti magus.)

Tänased uudised: Türgi riikliku uudisteagentuuri teatel on riigi kagunurgas kurdide käe läbi hukkunud 12 Türgi sõdurit ja vastutasuks on tapetud mitukümmend mässulist. See on üle hulga aja veriseim kokkupõrge, Türgi peaminister on kokku kutsunud erakorralise valitsuse istungi ja teleekraanil teada andnud oma “suurest vihast”. Iraagi kurdist president Jalal Talabani kuulutab türklastele võimetust tegeleda kurdi partisanidega jõumeetodil ning palus mässulistel naasta Türgisse, tehku seal, mis nad tahavad.

Türgi on Iraagi põhjaosa jaoks peamine kaubanduspartner ja invasioonist kaotaksid mõlemad: Eurasianet kirjutab.

(Täiendus) ferghana.ru edastab kummalise uudise, mille kohaselt suunasid Türgi Lennuliinid vastuseks USA kongressi tegevusele Armeenia õhuruumi läbinud lennud ümber Gruusia õhuruumi, jättes seega Armeenia ilma õhukoridori eest makstavast tasust ning pikendades mõnevõrra lennuaega.

(Täiendus 2) International Herald Tribune kirjutab, kuis ameeriklaste poolt terroristlikuks kuulutatud PKK-le pühendatud suure meediakära varjus Iraanis tegutsev sõsarorganisatsioon PJAK ameeriklaste oletataval heakskiidul või toel Iraani armeele peavalu valmistab.

Kaspia kaspialastele

16. oktoobril Teheranis toimunud Kaspia-äärsete riikide kohtumisest.

Kui pidada kohtumise eesmärgiks piiride tõmbamist Kaspial, siis ses osas edusamme ei olnud. Iraan tahab Kaspia mere kuulutada järveks, mis annaks piiririikidele võrdse õiguse loodusrikkusi ekspluateerida, teised eelistavad seda mereks pidada ja jagada rannajoone pikkuse alusel. Kohtumisel deklareeriti vaid, et muil riikidel pole asja Kaspia loodusvaradega ja laevad sõitku kohtunute lippude all.

Aga märgilise tähendusega deklaratsioone esitati: kohtumisel osalenud riigid ei luba kolmandatel riikidel kasutada oma territooriumeid sõjalisteks operatsioonideks kohtumisel osalenud riikide vastu (Loe: Ühendriigid ei saa kasutada Aserbaidžaani Iraani ründamiseks, ehk on pahastiajastatud demokraatide teemapüstitusel Armeenia genotsiidist asjaga ka pisut pistmist). Riigid kinnitavad kõigi tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga ühinenud riikide võõrandamatut õigust arendada rahumeelset tuumatehnoloogiat. Putin lubas jätkuvat abi Iraani oma arendamisel. Ahmadinejad õitses. Bush kuulutas, et kes tahab vältida Kolmandat maailmasõda, peaks olema huvitatud sellest, et Iraan ei saaks teadmisi, mis aitaks valmistada tuumarelva.

Kaubandus ja transport olid ka kõne all ja vist tehti edusamme. Venemaa näeks kõiki asjaosalisi hea meelega OPECi-laadses gaasikartellis. Samuti väljendas Putin soovi kaitseallianssi  loomiseks (Teheranis!), erilist entusiasmi partnereis sellega esile kutsumata.

Probleemid jäävad: Kaspia-alustele gaasi- ja naftajuhetele paneb Venemaa jala ette. Putin kõneles keskkonnamuredest ja leidis, et säärased projektid ei peaks olema üksnes nende otsustada, kelle territooriumit juhtmed läbivad. Kogu flirdi juures Iraaniga Venemaa tegelikult ei taha, et Iraanist saaks tuumariik ja on huvitatud sellest, et Iraan jääks paariariikide kirja, juba gaasikaubanuslikel motiividel.

Samal ajal on Kesk-Aasia riikides kõrgustesse kerkimas toiduainete hinnad, valitsuste katsed hindu külmutada teevad asja hullemaks. Võib eeldada poliitiliselt rahutut aega.

Lõpetuseks link, kust võib leida ingliskeelse tõlke Ahmadinejadi ja Putini ühisdeklaratsioonist, muuhulgas kinnitavad osapooled “valmisolekut laiendada koostööd eesmärgiga ehitada üles õiglasem ja demokraatlikum maailmakord”, koostööd võitluses terrorismiga, toetust Iraagi territoriaalsele terviklikkusele ja teevad muid ilusaid sõnu.

USA kongress ja Ottomanide pärand. Bushi punker.

USA kongress on tunnistamas Ottomani impeeriumi 1915. aasta veretööd, milles hukkunud 1,5 miljonit armeenlast, genotsiidiks, tulles seega vastu rohkearvulisele armeenia valijategrupile Ühendriikides. Meediakajastust kiigates võiks selle nädala põletavaimaks geopoliitiliseks küsimuseks arvata, ameeriklaste vaatevinklist vähemalt.

Bushi kaaskond tõrgub demokraatide algatuse vastu, väites, et hinnangute andmine olla ajaloolaste töö. Vabariiklased, kes resolutsiooni vastu hääletasid, ei eita et tegu oli genotsiidiga. Tagajärjed? Ohus on tähtsad liitlassuhted Türgi ja Aserbaidžaaniga. Türklased nõuavad kompensatsiooni, teisisõnu vabadust ja abi Kurdi Tööpartei nahutamiseks. Suhted türklastega niigi keerulised — pommitavad teised Põhja-Iraaki ja plaanivad nafta- ning gaasikoostööd Iraaniga. Kostub hääli, mis leiavad, et säärane välissurve sajanditaguste tapatalgute tunnistamiseks paneb paranemisteel olevatele Türgi-Armeenia naabrus- ja rahvussuhetele põntsu.

*

Vanity Fair kirjutab pikalt “Bushi punkrist” :

http://www.vanityfair.com/politics/features/2007/10/purdum200710 

Ühendriikide president olla, loomupärastest kalduvustest lähtuvalt ja Suure Valge Hauakambri paratamatul kaasmõjul, reaalsusest võõrdunud.

Irakli Okruašvili ja Eesti uudiskanalid

Päevaleht kuulutab, et Okruašvili vabastati hiigelkautsjoni vastu. Ei vabastatud. Määrati kautsjon, nõnda suur, et maksmine on kole keeruline. Nõnda suur, et mõnd Patarkatsišvilit vaja, et see ära maksta. See aga kinnitaks kahe mehe sidet. Ei juhtu iial. Opositsioon olla asunud raha korjama.

ETV24 kuulutab, et Okruašvili võttis teleülekandes oma süüdistused Saakašvili vastu tagasi. Ei võtnud. Teleülekandes. Võttis prokuratuuri poolt avaldatud videotunnistuses, vahi all viibides.

Poola-Leedu tuumatüli

Nõnda siis on kuulda, et Poola majandusminister pressib Leedult kolmandiku suurust osalust tuumajaamas. Ja ähvardab, et Poola-Leedu energialink võib edasi lükkuda. Leedu peaminister ja president tühistasid seepeale planeeritud kohtumised selle härraga, aga konservatiivide juht Kubilius arvas, et Leedu on liiga jäik olnud ja poolakate nõudmistel on alust: energialink tähendaks suuri rekonstrueerimistöid Poola sisevõrgus ja tarvis teada, palju uusi liine pidi elektrit voolama hakkab. Leedu Energiainstituudi juht avaldas arvamust, et poolakad otsivad lihtsalt ettekäänet projektist väljumiseks, aga saab nendeta ka hakkama. Leedu peab keskenduma ühendusele Rootsiga.

Roheerakond tekitas piirkonnaüksusi

Laupäeval sai moodustet rohelise erakonna Tartu ja Tartumaa piirkonnaüksused. See on paras saavutus sel põhjusel, et rohelisil on säärase sammu tegemiseks tarvilik 50% kohalike liikmete osavõtt asutamisprotseduurist. Nõnda siis mõningane rahulolutunne kõrge künnise ületamisest minugi hinges, võtsin aidata elektroonilise hääletamise korraldamisega, mille osalusprotsendiks kujunes rohkem kui viiendik. Ei, me ei kasutanud id-kaardi põhist autentimist.

Kas inimsoole sest kõigest hääd või häda sünnib, selgub juba edaspidi.

Ott tegi pilti kah.

Ahsoo, varem on piirkonna moodustamisega hakkama saanud Pärnumaa, Saaremaaga on asi segane ja Hiiumaal asi ei õnnestunud.