Aastavahetus. Koletuli. Kadunud koera kojuminek.
5. jaanuar 2007
Kui kahetuhande seitsmes aasta kätte jõudis, oli saun juba ära kustutatud, muist voolikuid kokku lapitud ja küla teises otsas hakkas suur paugutamine — raketid või jahipüss, ei tea. Pooled kohalikest tuletõrjeautodest meie õue peal mudas kinni, aga mitte veel lootusetult, nii et paukudest paanikasse aetud võõral koeral oli veel võimalus autoratta all korduvalt enesetappu üritada. Lõppude lõpuks saime värisevale elukale sisendatud, et see pole tingimata tarvilik ja ta usaldas end täielikult vastleitud uue pererahva hoole alla. Kui telefonivõrk lõpuks uusaastasoovidest jahtuma hakkas, õnnestus tuletõrjujail “sajajalgne” appi kutsuda ja esimene osa lõbust oligi läbi.
Öö oli hirmus, kahest monitorist tuli Härri Potter ja neli kõlarit tegid koledaid hääli, mis esikusse asustatud koera psüühikale tõenäoliselt soodsalt ei mõjunud. Kella kuue aegu vaatasime veel üle, et mingi salasäde uusi üllatusi ei tooks, ülialandlik kutsa aga palus kõik see aeg maja ees halastust, neli jalga taeva poole.
Vaevalt sain siruli visatud, kui hommik käes oli ja naabrimees pea ukse vahelt sisse pistis, et näha kas me magame või oleme lihtsalt surnud. Koera tema ära ei tundnud, lubas külarahva läbi helistada. Ja küllap ta helistas ka, toda, et Runnelipoisid kunagi linaküüni ees tikkudega mängisid, räägiti ümbruskonnas veel kakskümmend aastat hiljemgi.
Saunal enam katust polnud, see jäi üleni vanasse aastasse maha. Ei päästnud teda ka paljalu üle lume tuisanud Tooma katsed põlevasse lakka tungida… ei teagi, mis kavatsused teda sinna suunasid. Seinad aga olid püsti ja pingid-lauad vaid pisut tahmased. Lava läinud, aga too logiseski.
Ja koer. Too ei pidanud enam heaks plaaniks majast üle viiekümne sammu eemalduda. Vorstistki polnud abi, pidime temata naabrite küsitlemise ette võtma. Koera peas aga hakkas midagi vist koitma ja ta hiilis — üliettevaatlikult — üle põllu meile järele. Verivorst tuleviku kindlustamiseks sigarina suunurgas. Kui kolmanda naabripere kadumise olime tuvastanud, leidsime tee pealt muutunud koera. Samm oli kindlam ja saba kõrgemal — paistis et tal on siht jälle silmade ees. Meie seltskonnast enneaegselt irduda ta siiski ei julenud, kontrollides üle õla, kas tuleme järele ses ohtlikus suunas. Lõpuks lõi saba veidi juba lehvimagi ja koer põikas ühele õuele sisse — kodus! Väravat valvav ketikoer — kellest tavaolukorras mööda minna oleks vist paras julgustükk, pages nii kaugele kui kett ulatus ja tee majaukseni oli vaba. Toast leidsime kena vanahärra, kes veel Kressonite nime mäletas ja seletas, et looma kadumist alles hommikul märganud. Toaski oli tal kaks peni — üks pisem usinalt suurema laia saba ründamas. Verivorst, kui ma ei eksi, oli meie lahkudes säilitanud endise asendi.
Nonii, siia juurde tuleks veel rääkida, kuis muist seltskonnast eelneva aastavahetuse veetis… Olla seegi lõbus olnud — peaaegu õnnestunud kahe norralase saatmine igavestele jahimaadele. Relvaks pähklikook ja seda maitsnuna mõistan täiesti, et mõni selle roa nimel surema on valmis.
Niipalju siis koertest ja aastavahetuskommetest, Ann räägib üritusest vähe teise nurga alt siin: http://kiusam.blogspot.com/2007/01/head-uut-aastat-teilegi.html
ja saun oli meil selline:
Hennul on paremad pildid:
